Wikimedia Eesti

Kunst on kunstis kunsti näha

Sigrit Pirnpuu ja René Varrik võitsid sel aastal toimunud kultuurimälestiste pildistamise konkursil Wiki Loves Monuments Eestis esimese koha ja Euroopas teise. Küsisime neilt, kuidas sündis võidufoto peidetud aardest, 19. sajandi seinamaalist Purila mõisas. Nagu selgub, ei maksa uskuda, et igaüks meist suuri asju teha ei saa – saab ikka, vaja on ainult julgust ja säravaid silmi.
Friedrich Gustav von Helffreichi (1759-1845) valitsemisaegne Purila mõisa seinamaal, mis kujutas toonase mõisaomaniku linnamaja Tallinnas.
Kui nüüd see lugu kokku võtta, siis ühe lausega võiks öelda, et kunst ei ole mitte kunsti teha, vaid kunst on kunstis kunsti näha.
Tegelikult hakkas lugu pihta juba kolm-neli aastat tagasi, kui mõtlesime elukaaslasega, et tahaks ka ise päris pilte teha. Seebikaga on klõpsutatud küll ja tänapäeva mobiilidki annavad ju tegelikult odavamapoolse “seebika” pildikvaliteedi välja. Seega mõtlesime, et mingit jama ei hakka ostma. Nii saigi umbes kolm aastat vähemalt kuus korra käidud eri tehnikapoodides uudistamas-näppimas korralikku harrastaja peegelkaamerat. Unistus oli soetada Nikon D90, sest see tundus väga korralik aparaat. Samuti soovitasid meile seda ka eri kaupluste müüjad, kes tegelikult olid meile ja meie ka neile juba väga tuttavad, kuna olime nii palju käinud poes uudistamas. Tagantjärele mõeldes oli väga hea, et me seda kaamerat ei ostnud, sest välja tuli Nikon D7000 ja siis polnud enam midagi mõelda. Kogusime raha, elasime mõne kuu kitsamalt ja soetatud see saigi.
Fotograafiaga me põhimõtteliselt polegi varem tegelenud. Kuigi huvi on olnud, ei ole jätkunud aega ega võimalusi. Seega ei ole me varem ka mingil konkursil osalenud. Kõik, mis on õpitud, on põhitöö kõrvalt, internetist vabalt kättesaadavate materjalide alusel ja lihtsalt katse-eksituse meetodil proovitud. Paraku ei ole jõudnud isegi mitte ühelegi fotokoolitusele, kuigi tahaks.
Võidufoto valmimine oli täiesti juhuslik. Suurepärane on asjaolu, et meile mõlemale elukaaslasega meeldib tegeleda pildistamisega. Seega ei ole meil probleeme a` la “ma lähen oma hobiga tegelema”. Teeme seda tavaliselt koos.
Nii oli ka selle pildi pildistamise päeval, kui oli taas nädalavahetus ja vaba päev. Otsustasime minna kuhugi pilti tegema. Seekord oli sihiks võetud tegelikult Lääne-Virumaa. Tee peal einestades vaatasime aga, et sealpool on taevas pilvine ja ilmselt head pilti ei saaks niikuinii. Otsustasime siis sõita hoopis päikese poole, päike paistis seekord lõunast. Hakkasimegi täiesti sihitult Viljandi maanteed mööda sõitma. Mingil hetkel meenus, et kuskil maantee äärest mitte kaugel asub Purila mõis. Ma ei tea, kust kohast see pähe kargas, ent kuna olime sellele nii lähedal, otsustasime läbi minna ja vaadata.
Kohale jõudes ei olnud seal muidugi mitte midagi erilist. Tavaline mahajäetud mõisahoone, millest oli pigem kahju. Hoone aknad ja uksed olid laudadega kinni naelutatud ja sinna sisse ei olnud võimalik pääseda. Siiski leidus hoonel üks aken, kus oli selline pragu sees, et kui natuke ronida, sai sealt sisse kiigata. Kahepeale ronides ja üksteist aidates sai tegelikult vaid kaamera ekraanilt vaadata, mis majas tegelikult sees oli. Kui olime esimese pildi umbes ära teinud ja siis vaatasime ekraanilt, mis hoones on, oli ikka üllatus väga suur. Seejärel sai tehtud pilte erinevate isode ja säridega ikka väga palju.
See pilt lummas kohe. Ka päike paistis uskumatult õige valguse ja kõrgusega. Samuti annab erilise efekti just see, et teised aknad olid laudadega kinni löödud. Selles mõttes võlus see seinamaal, jah, kohe esimesel kohtumisel. Nüüd tagantjärgi mõeldes, kui oleks võimalus hoonesse sisse pääseda, statiiv, valgused ja kõik vajalik kaasa võtta, prooviks veel. Võib-olla ongi selle pildi juures vähemalt meie jaoks kõige võluvam just juhuslikkus.
Sellel konkursil saigi tegelikult osaletud sellepärast, et konkurss oli ja meil oli ka pilt, mis sinna sobis – pole ju raske seda üles laadida. Näete nüüd ise, mis sellest tuli. Pilt sai pandud üles lihtsalt eesmärgiga näidata seda ka teistele. Algselt see ei olnud mõeldud üldse võistlema. Muidugi oli üllatus ülisuur, kui saime teada, et pilt võitis. Osaleme kindlasti ja täiesti sihilikult ka järgnevatel konkurssidel.
Wiki Loves Monuments kogus Euroopas 165 000 fotot 18 riigist. Võistlus algas 2010. aastal Hollandis, kasvas 2011. aastal üleeuroopaliseks ning toimub 2012. aastal kogu maailmas.
Eestis läkitas 71 osalejat konkursile 3112 pilti 1717 kultuurimälestisest. Võidufotodest tehtud näitus rändab mööda Eestit, praegu on see üleval Tartu Linnaraamatukogus. Tulge vaatama!
About these ads

1. veebr 2012 - Posted by | Määratlemata

Vabandust, kommenteerimine on hetkel suletud.

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 28 other followers

%d bloggers like this: