Wikimedia Eesti

Toome Eesti kirjanduse lugejate juurde

Raamatuskänner. Pildil on tegelikult masin, meil on selle asemel usin vikipedist. Foto: Wikipedia/Vadaro
Eelmise aasta lõpul tegime Wikimedia Eesti juhatuses aastakokkuvõtteid. Eelarve täitmist vaadates tekkis tunne, et on paras aeg ja võimalus teha teoks yks mitmel pool juba varem jutuks tulnud mõte: aidata eesti kirjandus internetti, kus lugejad seda ammugi ootavad.

Olgem ausad, tänapäevaseid lugemisharjumusi vaadates võib ytelda, et mida internetis ei ole, see on moodsa aja mõttekäibest väljas. Muidugi võib käia kirjandust raamatukogust laenutamas või siis haarata omaenda riiulist, kui tarvilik raamat seal olema juhtub. Ent isegi sel juhul on tegevusi, mida paberist raamatuga teha ei saa. Paberraamatutel on otsingufunktsioon ysna nõrgalt arenenud, vajalikku kirjakohta tuleb tykk aega otsida. Ning kui tahad mõnd tsitaati kopeerida, võid hiirt klõpsida, palju hing ihaldab – selle abil tekstilõiku arvutifaili ei kleebi.

Suurem mure on see, et raamatuid pole alati nii lihtne saadagi. Mis siis, kui tahaksid mõnd klassiku lauset oma kirjatykki poetada, aga raamatut pole käepärast ning sa pole kindel, kust täpselt selle võtsid? Kohustusliku koolikirjanduse kättesaamisega on lastel tihti linnaski raskusi, rääkimata kylaraamatukogudest ja vähem levinud teostest. Kindlasti piirab Eesti kirjanduse napp levik internetis selle loetavust – isegi inimene, kes eelistaks pikemalt lugeda paberraamatut, vajab teinekord mugavat ja kiiret ligipääsu tekstile.

Õnneks saavad vikipedistid selles asjas aidata. Ostsime MTY-le arvuti, skänneri ja tarkvara ning yks meie seast hakkab lähemal ajal tööga pihta: alguses skännib teksti arvutisse, seejärel parandab vead ja riputab Vikitekstidesse. Suuremates keeltes on säherdust tööd ysna palju tehtud, eesti kirjandusel on aeg neile järele jõuda.

Eks sarnast tööd ole Eestis yksjagu tehtud ka. Teiste seas on raamatuid digiteerinud Kirjandusmuuseum oma kultuuriloolises veebis Kreutzwaldi sajand ja projektis Eesti värss, EEVA projektis Tartu Ylikooli raamatukogu, digiarhiivis Digar Rahvusraamatukogu. Ikka eelkõige vanemat kirjandust, mis vähehaaval autoriõiguse trellide tagant on vabanema hakanud (Rahvusraamatukogu on kyll keskendunud ajakirjandusele). Tõsi, rahva seas tuntud autoreist on vabu veel ysna vähe – alles mullu pääses rahva kätte Tammsaare, tänavu 1. jaanuarist Julius Oengo, Marie Underit tuleb aga oodata 2050. aastani. Ent tööd on siiski kyll, jätkub kõigile, kui seda arukalt planeerida.

Seepärast olemegi vanemate kolleegidega järgemööda nõu pidanud, et nende kogemusest õppida ja mitte yht tööd kaks korda teha. Sõbralikult on meie projekti suhtunud nii Kirjandusmuuseum kui ka TY raamatukogu rahvas. Riigiasutustel on kord juba see häda, et nende kavatsused võivad olla õilsad, kuid poliitiline praktika ja kõhn rahakott kärbivad tiibu. Siin võib vabatahtlikest palju abi olla. Huvi on meil ju yks: viia kirjandus uuesti lugejateni, läbimõeldud plaani korral ehk isegi paremini kui iial varem.

Alustame koolikirjandusest, mida inimesed rohkem tahta oskavad. Eks ajapikku saab minna vähem tuntud, kuid huvitavate teoste ja autorite juurde. Palju põnevat leidub ka omaaegses aime- ja tarbekirjanduses, alates vanadest kooliõpikutest ja atlastest ning lõpetades sajandivanuste statistikaraamatutega.

Lisaks kõigele muule aitab eesti kirjanduse laiem levik veebis tõsta tõenäosust, et selle leiab yhel ilusal päeval usin tõlkija, kes lood ja laulud teistesse keeltesse ymber paneb. Miks mitte siis kirjastuski? Ja kui julgeid ärimehi endistviisi napib, võib ju kysida raha Kultuurkapitalilt või mõnelt muult fondilt, tellida spetsiaalse tõlke ja avaldada selle vaba litsentsi all prantsus-, inglis-, saksa- või venekeelsel Vikitekstide lehel. Kui kultuur tahab vabalt levida, kyll ta selleks siis ka tee leiab.

9. Jan 2012 - Posted by | Määratlemata

Sorry, the comment form is closed at this time.

%d bloggers like this: