Wikimedia Eesti

Kuidas Eesti osales maailma suurimal fotovõistlusel

Juba tükk aega on mööda läinud suvest, kui Eesti erinevates paikades võis just kultuurimälestiste ümbruses fotoaparaatidega inimesi näha. Samuti on mööda läinud september, millal kõik need kaunid pildid Wikimedia Commonsisse laaditi ja fotovõistluse “Kultuurimälestised Vikipeediasse” osavõtunumbrit kasvatati. 17. novembril autasustati Tartu Botaanikaaias parimate fotode autoreid. Aga just praegu, jõulude ja aastavahetuse eel on minu arvates paslik kõigele sellele tagasi vaadata, meenutada suviseid hetki ja jagada osalejate kogemusi.

Eesti kultuurimälestiste võistlus oli tegelikult osa ülemaailmsest ettevõtmisest Wiki Loves Monuments. Algas see kõik kaks aastat tagasi Hollandis. Eelmisel aastal võttis osa juba 18 Euroopa riiki, teiste seas ka Eesti. Ning sel aastal haaras muinsuste pildistamise palavik inimesi juba 33 maailma riigis. Võistluse saagiks kogunes üüratu arv taieseid – rohkem kui 365 000. Neist 2600 tehtud meie omal armsal Eestimaal.

Oma 1. koha vääriliseks hinnatud fotost räägib Rauno Kalda

Eesti parimaid, auhinnaväärilisi pilte saab suurelt näha võistluse kodulehel. Preemiate kätteandmise tseremoonial Tartu Botaanikaaias pidas avakõne Tartu linnapea Urmas Kruuse. Tartu mälestistest rääkis huvitavalt TÜ etnoloogiaprofessor Art Leete. Muusikalise vahepalaga esines Karoliine-Lisette Kõiv. Kõiki autasustamise pilte saab vaadata Commonsist.

Mitme auhinnatud pildi kohta oli autoril rääkida huvitav lugu. Näiteks Tartu linna eriauhinna pälvinud foto Püha Aleksandri kirikust sai autori Evelin Lahesoo sõnul loodud nii:

“Pilt sündis päris viimasel minutil kodu aknast. Varasematel nädalatel sai korduvalt tehtud sügisesi jalutuskäike ning nii mõnedki kultuurimälestised jäädvustatud. Tartu Püha Aleksandri kiriku juurde tee siiski kordagi otseselt ei viinud ning eraldi sellist teekonda ka ette ei saanud võetud. Ega sellel poleks ilmselt ka väga mõtet olnud, sest kirik asub suurte ja kõrgete puude keskel, mistõttu vist ainult raagus puude ajal saab kirikut lähedalt pildistada. Ma elan kiriku lähedal, ning sedavõrd kõrgel, et kirikut ümbritsevad puud ei ulatu kirikut varjama. Pealegi kipub loojuv päike kiriku taustal olevat taevast tihti punaseks värvima. Nii juhtus olema ka tol viimasel päeval, mil mälestiste pilte sai esitada. Olin just viimased pildid, mis linna peal tehtud said, üles laadinud, kui tolle õhtune päikese loojang akna taga avanes.”

Eestis tehtud pilte esitasid konkursile ka välismaalased, kes mõnel juhul olid spetsiaalselt selleks Eestisse tulnud. Mitte küll välismaalane, aga Kohtla-Järvelt pärit ja praegu rohkem Moskvas elav Konstantin Urlihh kirjeldas võistlusekogemust nii:

“Kui ma suvel otsisin Vikipeediast midagi, märkasin et entsüklopeedia korraldab fotovõistluse “Kultuurimälestised Vikipeediasse”. Mul oli sel suvel nii palju vaba aega ja ma proovisin leida mõned mälestised kaardi pealt üles.

Minu jaoks oli suur üllatus, kui palju on kodumaal mälestisi, millest ma kuulsin esimest korda. Võtsin jalgratta ja sõitsin Kohtla-Järve ümber ringi. Ühendasin kokku oma kaks lemmikut hobi – jalgrattaga sõitmine ja pildistamine. Need olid kolm toredat päeva, leidsin rohkem ilusad paiku, kui olin lootnud, ja avastasin uuesti minu kodulinna ümbruse.

Aga oli kurb naha, et ilus Sompa kaevanduse hoone on sellises halvas seisukorras, varsti ei jää sellest kultuurimälestisest mitte midagi järele.”

Oli ka selliseid osalejaid, kelle jaoks selleaastane võistlus polnud mitte esimene ning ka muidu Vikipeedia jaoks pildistamine juba harjumuspärane tegevus. Mart Küng oma foto kohta, mis kujutab Tartus Hurda 2 majal olevat reljeefi:

“Erilist lugu ei ole. Otsisin kultuuriväärtuste kaardi järgi välja, kus on veel pildistamata kohad Tartus. Kui aega oli, siis käisin ja klõpsisin, pärast valisin kodus paremad pildid välja ja laadisin üles. Tol päeval polnud retk vist eriti edukas, sest hakkas üsna pea sadama. Selle konkreetse foto tegin, kuna see oli huvitav detail majal ja mõtlesin, et ehk võib olla teistelegi huvitav. End of story.”

Samuti ei pidanud Ivo Kruusamägi oma foto sündimise lugu kuidagi eriliseks.

“Käisin Saaremaal pärast suvist MTÜ üldkoosolekut, et viki jaoks pilte teha. Muud midagi.”

Äärmusliku mõõtme võttis selline tegevus Ivar Leiduse jaoks, kelle pilte oli 14 auhinnatud foto seas täpselt pooled, kokku esitas ta võistlusele 527 teost. Ise ütles ta nii:

“Pisiku sain sisse eelmise aasta pildikogumise kampaania ajal. Sel aastal kaifisin kultuurimälestiste pildistamist juba täiel rinnal. Kõiki pilte ühendab rongi- ja jalgrattasõit. Tavaliselt ühe-, harva kahepäevased matkad. Marsruute hakkasin vaikselt ette valmistama juba talve teisel poolel. Kokku sai sellel aastal jalgrattal läbitud veidi üle 2500 km (kordades rohkem, kui kunagi varem olen aastas sõitnud) erinevaid Eestimaa teid ning pildistatud veidi üle 400 erineva kultuurimälestise. Seda polegi nii palju, sest eelmisel aastal tegin kultuurimälestistest kuu ajaga umbes 800 pilti, kuid sel aastal panin rohkem rõhku kvaliteedile.”

Kvaliteeti tema loomingus tõesti on. Samuti pühendumist. Kolmanda koha võitnud Alatskivi lossi foto kohta ütles Ivar:

“Seal sai käidud sel aastal kaks korda, kuna esimesel korral ei jäänud tulemusega rahule. Tartumaa põhjaosa kruusateedel autojuhid jalgrattureid ei hellita. Täie rauaga kimatakse sust mööda, lendavad kivid ja paks tolmupilv võtab võimaluse midagi näha ja korralikult hingata. Veoautod on seejuures eriti karmid. Üksteisest möödudes võtavad hoo maha, aga üksik jalgrattur on nende jaoks ümmargune null.”

Sellised lood siis selle aasta osalejatelt. Kuid üks suurepärane fakt on veel mainimata. Eesti žürii hindas teise koha vääriliseks Eduard Zentsiku foto Narva Hermanni linnusest, mis detsembri alguses platseerus aga ülemaailmses voorus üheksandale kohale. Palju õnne Eestile, kõigile osalejatele ja pikka iga kultuurimälestistele!

20. Dec 2012 - Posted by | Määratlemata

Sorry, the comment form is closed at this time.

%d bloggers like this: