Wikimedia Eesti

Kostroma, mon amour*

3.–4. oktoobrini toimus vene Wikimedia aastakonverents, mis sel korral peeti Kostromas, 344 km Moskvast kirde suunas. Koha, Kostroma riikliku Nekrassovi-nimelise ülikooli oli välja pakkunud ülikooli rektor Aleksandr Naumov, lahke majaperemees, aktiivne vikipedist ja kodulinna patrioot, kes Kostroma teemat venekeelses Vikipeedias agaralt edendab. Õppehoone, kus üritus toimus, oli kunagi majutanud Venemaa esimest naisgümnaasiumi.

konverentsisaal
Konverents toimus raamatukogus, kust ei puudunud ka Juri Lotmani teosed.

Vene Wikimedia puhul ei saa ümber ega üle tsensuuriprobleemidest, mis loomulikult kajastusid ürituse programmis ja ettekannetes, eriti Vene Piraadipartei projekti РосКомСвобода ühe eestvedaja Artjom Kozljuki ettekandes “Võrgu riiklik reguleerimine Venemaal: Internetist keskaega“, mis andis ülevaate 2012. aastal alanud ja senini vältavast venekeelse interneti riikliku survestamise ja kontrolli alla võtmise protsessist, mis ei jäta puutumata ka Vikipeediat.

Kui lääneriikides piiratakse juurdepääsu informatsioonile eelkõige autoriõiguse ning uuemal ajal ka unustusõigusega põhjendades, siis Venemaal tegeldakse aktiivselt lastekaitsega. Püüe eemaldada internetist lastele kättesaadavat kahjulikku infot viib selleni, et kõneldakse juba poliitilisest tsensuurist lastekaitse ettekäändel. Kostroma konverentsil kõneles lastekaitsest Vene seadusandluses teoreetilise füüsika taustaga õigusteadlane, kasutaja Elo4kam.

Vene Wikimedia presidendi Vladimir Medeiko ettekanne käsitles üht märgilist momenti venekeelse interneti survestamise protsessis: 24. augusti öösel vastu 25ndat blokeeriti vene Vikipeedia kaheksaks tunniks. Vene sideministeeriumi allüksusena tegutsev Роскомнадзор (föderaalne täitevorgan, mis jälgib massikommunikatsioonivahendeid ja elektroonilist sidet ning peab ühtlasi keelatud võrgulehekülgede koondregistrit) paigutas artikli ühe kanepist (Cannabis sativa) valmistatava toote, tšarasi kohta Tšernojarski rajoonikohtu otsusele viidates eelmainitud registrisse ja blokeeris ligipääsu Vikipeediale Venemaa territooriumil. Eelnevalt oli vene Wikimedialt nõutud artikli kustutamist, millest mõistetavatel põhjustel keelduti – Vikipeedia teatavasti ei toimi sel viisil. Kustutamise asemel oli artiklit põhjalikult toimetatud ning seda projekti reeglite kohaselt ohtrate pädevate viidetega varustatud. Eestikeelses Vikipeedias puudub vastav artikkel sootuks, nähtavasti erutavad eestlaste meeli teised teemad.

Huvitavate esinejate seas tuleb ära märkida majandusajaloolane Nikolai Krotov, arvukate Venemaa lähimineviku kirevat majandus- ja eriti pangandusajalugu käsitlevate raamatute autor ja temaatilise veebilehe letopis.org kaastööline. Kuluaarivestluses tuli välja, et Krotov on korduvalt Eestiski viibinud ning mäletab hästi meie taasiseseisvumisaja värvikaid rahandustegelasi, kellest mitmel oli põnevaid kontakte Moskva ja Venemaa panganduseluga. Konverentsil tutvustas Krotov osalistele veebilehte ja sellega seonduvaid projekte kui head allikat Vikipeedias viitamiseks. Ehk tasuks mõelda, kellega saaks teha koostööd Eesti majandusajaloo paremaks kajastamiseks eestikeelses Vikipeedias? Korralikest internetiallikatest on tänini igatahes nappus.

Loomulikult peeti ka Vikipeedia argipäevaseid küsimusi käsitlevaid ettekandeid. Nikolai Litvinov rääkis kategoriseerimisest süsteemiteooria vaatepunktist  ja Vladimir Solovjov katsest luua “hea artikli” kõrvale uus staatusemääratlus – “perspektiivsed artiklid“, teema, mis eesti vikikogukonnalegi võõras pole. Ehkki ka vene Vikis vajus esimene katse ära, saadi 2014. aastal siiski kokkuleppele ning praeguseks on staatus kasutusel artiklite jaoks, mis on mitte väga mahukad, kuid võimaluste piires enam-vähem korras.

Mitu ettekannet käsitlesid kaarte – nii Wikidata kui ka OpenStreetMapi aktivist Aleksandr Sigatšov kõneles potentsiaalsetest kaardirakendustest, millega Vikipeediat visuaalselt rikastada; GISi kasutamise võimalustest rääkis Tšehhi vikipedist Jan Groh.

Väliskülalistest tuleb mainida veel armeenlasi, kelle ettekanne Armeenia Vikipeedia kiirest edenemisest ja üleriiklikust populaarsusest tekitas ohtralt elevust, ning verinoort Usbeki vikipedisti Bekhruzbek Ochilovit (konverentsipäevil veel 16-aastane, kuid muljetavaldavate organisaatorivõimetega polüglott), kes paari päeva eest andis teada Usbeki kasutajagrupi tunnustamisest WMFi poolt. Usbeki Vikipeedia pääses paar aastat tagasi oma kodumaal keelatud veebilehtede nimestikust, praeguseks on neil üle 125 000 artikli. Wikimedia Polska ja poolakeelse Vikipeedia olukorda tutvustas Janusz Dorożyński.

behruzbek
Bekhruzbek Ochilov.

Eestist esines ettekandega Raul Veede, kes kõneles Vikipeedia ja vikipedistide sotsiaalsest vastutusest ning sellega seotud eetilistest küsimustest, tuues näiteid ajaloomälu ja ühiskonnataju pimetähnidest eestikeelses Vikipeedias: Inimõigused EestisLoodearmee likvideerimine ja põgenike saatus, Kiirlaen… Vikipeedia on osa uusaegse Euroopa teadustraditsioonist ning sellisena kahtlemata kaldu teaduse ning teadusele omistatavate väärtuste – objektiivsuse, neutraalsuse, tasakaalustatuse, enesekriitilisuse poole. Kuid me peame seda endale teadvustama samamoodi kui vajadust kirjutada vahel teemadest, mis jäävad väljapoole isiklikku huviringi, kuid on vajalikud ühiskonnale.
grupipilt
Grupipilt.

***
Ülikooli peahoones ringi vaadates leidsime ka õpetatavate erialade nimekirja. Filosoofiat, sotsioloogiat ja politoloogiat silma ei hakanud (kuuldavasti oli teaduslikule materialismile jmt keskendunud filosoofiakateeder mõne aasta eest suletud). Linna suurimas raamatupoes hakkasid silma sama tüüpi lüngad. Humanitaarteaduste sektsioon pakkus rikkalikku valikut kõikvõimalikke keeleõppematerjale (aga muud praktiliselt polnudki), mis tuletas meelde mõrkja nalja selle kohta, et Venemaal valitsevast olukorrast on kolm väljapääsu: Šeremetjevo, Domodedovo ja Vnukovo. Ent Venemaale raamatuid ostma minna tasub vene kirjanduse sõbral kindlasti, huvitavat lugemisvara on igale maitsele ja väga mõistliku hinnaga.

Kostroma linn jääb elanike arvult Tartu ja Tallinna vahele, kuid meenutab pigem Tartut: Katariina-aegne klassitsistlik linnasüda, rahulik elutempo, ohtralt rohelust ning läbi linna voolav Volga jõgi. Ajaloolises kesklinnas domineerivad pikad valged kaartega kaubahoovid ehk ряды. Varasema dominandi, uhke ja rohkete kirikutega valge kremli tegi nõukogude võim maatasa 1930ndail, praegu räägitakse selle taastamisest. Linna üldpilt heakorra mõttes meenutab meie 1990ndaid. Veidi räämas, kuid maalilised puitagulid – iga puumaja kaunistavad ohtrad imepärased nikerdused. Küllap on oluline vahe selles, et Eesti linnade kordategemiseks on kasutatud Euroopa Liidu raha, mis Venemaa vaiksesse provintsilinna ei jõua.

kaubarida
Kaubahoovid on Kostroma kesklinnale iseloomulikud. Omal ajal ehitati neid Eestissegi.

puitpits

Vähemalt on Venemaal hoonete jaoks panoraamivabadus. Erinevalt Eestist.

Eestlastele meenub Kostromaga seoses parimal juhul vaid juust ning piimatööstuse poolest on linn tõesti kuulus. Samas on Kostroma tuntud ka linatööstuse ja juveelinduse keskusena, nii linastele rõivastele kui ka ehetele spetsialiseerunud poode leidub ohtralt. Tundub, et ka pulmatööstus on kõrgelt arenenud, sest mõnel peatänaval (aga peatänavaid on Kostromas ohtralt, sest keskväljakult lähtub lehvikukujuliselt 7 tänavat; ühe legendi järgi olevat linna planeeritudki keisrinna mahavisatud lehviku järgi) on igas kolmandas hoones noorpaaride salong.

juust
Millises linnas oleks veel juustubörs?

Ei maksa siiski arvata, justkui tähendaks provints kultuuritust või vaimset mahajäämust. Kostromas tegutseb neli kõrgkooli, linnas on arvukalt põnevaid muuseume ja galeriisid, seal on oma “Kaasavaratu” kirjutanud Ostrovski (draamateater kannab mõistagi tema nime ja “Kaasavaratu” oli parajasti mängukavas), Nikita Mihhalkov võttis seal üles oma versiooni Ostrovski näidendist – “Julm romanss” ja mõni teinegi Mihhalkovi film on Kostromas tehtud. 2002. aastal ilmus Kostroma kohta isegi entsüklopeedia – Eesti linnadest saab sellega uhkustada vaid Tallinn. Suvalisel põiktänaval ümber nurga keerates vaatab vastu silt “3D-trükikoda” – kus te Eestis selliseid väljaspool ülikoole kohanud olete?

3d-trükikoda

Venemaa ajaloos on Kostroma piirkond tähtis kahe dünastia sünnipaigana: siitkandist on pärit nii lühiealiseks jäänud Godunovid kui ka viimane tsaarisuguvõsa Romanovid, kelle 300. aastapäeva puhul püstitati mälestusmärke üle kogu impeeriumi. Siit tuleneb ka huvitav Eesti-seos: kui Tartus rajati valitseva dünastia aastapäevaks Toomele Kuradisild, siis Kostroma linnasüdamesse püstitati arvukate skulptuuridega monument, mille autor oli meie Amandus Adamson. Tõsi, Venemaal teatakse tema teostest mitte Vabadussõja monumente, vaid Russalkat. Romanovite monument kõrvaldati muidugi juba nõukogude aja alguses, kuid sama postamendi peal seisab tänase päevani Lenin, kelles juures torkab silma eriliselt pikk parem käsi. Väidetavalt on selles süüdi skulptuuritudengid, kellele töö kiirkorras teha antud.

lenin
Pika käega juht näitab rahvale suunda muidugi kaugemale.

dolgoruki

Juri Dolgoruki on ka nime poolest Pikk-Käsi.

Romanovite dünastia sünniga seostub ka Kostroma kuulsaim kangelane Ivan Sussanin. Eestis teatakse enamasti vaid ähmaselt, et see oli talumees, kes kellegi sohu ära eksitas – ning tõepoolest, poola turismigruppidele väidetavat siiamaani, et Sussanini monument Sussanini väljakul mälestab linna esimest giidi. Tegelikult nõudsid Moskva taha tunginud poolakad, et külavanem Sussanin juhataks nende väed külakesse, kus segastel aegadel varjas end tulevane tsaar ning dünastia rajaja Mihhail Romanov. Sussanin aga juhtis poolakad vastassuunas, andes tsaarile aega põgeneda. Seepärast püütigi Ivani kui tsaarivõimu ja truude alamate ühendajat nõukogude võimu algusaastail ajaloost kustutada ning alles sõjaeelse venestamise käigus naasis ta ametlikku kaanonisse, kus seisab nüüd, nagu Kostroma linnasüdames näha, sõbralikult kõrvuti kommunistliku Venemaa rajaja Vladimir Iljitš Leniniga. Sussanini monumendi autor on luuletaja Vladimir Majakovski poeg, skulptor Gleb-Nikita Lavinski.

sussanin

Omal ajal oli Eestis müügil ka Sussanini-nimeline juust.

Sugulusseoseid leidsime Kostromast veelgi. 19. sajandil sinnakanti asunud eestlastest me küll jälgi ei kohanud, nemad läksid enamasti maale. See-eest kohtusime täiesti juhuslikult komi taksojuhiga, kes võttis oma rahvust väga tõsiselt: mängis taksos komikeelseid laule, näitas nutitelefonist pilte oma minevanädalasest karujahist ning vestles pikalt soomeugri keelte ja mõttelaadi eripäradest. Järgmisel päeval helistas ta meile tagasi, et küsida, kuidas läheb ja ega meil ometi mingeid probleeme pole – ta on küll 300 km kaugusele seenemetsa sõitnud, aga kui meil abi tarvis peaks olema, siis ta kohe tuleb. Meeldiv on kohtuda toreda, ehkki kauge sugulasega.

Enne Venemaale minekut hoiatas mõnigi, et mine tea, mis seal kõik ette võib tulla, kohutav kuritegevus ja kõik vihkavad eesti fašiste. Ei tea, kas me suhtlesime ainult intelligentsete inimestega või ei ulatu viha Eesti piirist nii kaugele, meie kogemused inimestega olid ainult meeldivad. Mõned korrad küsiti kontrollküsimus, kas Eestis venelasi kiusatakse, aga kui vastasid õigesti “Ei”, oli kõik korras ja jutt läks teisele teemale. Muidugi nähakse tihti kogu endist Nõukogude Liitu “omadena” ehk nagu teatas Kostroma turul mammi, kelle käest viinamarju ostsime: “Viinamarjad on Usbekistanist, melonid Moldaaviast, virsikud Aserbaidžaanist – kõik on hea ja oma, meie, Venemaalt!” Nooooojah.

Reisi rängim osa oli öine rongisõit. Ühelt poolt seetõttu, et uni jäi lühikeseks – kuuetunnisest rongisõidust kulus aega voodi tegemisele, pakkimisele, planeerimisele ja hädapärasele pesemisele. Teisalt seetõttu, et pesta ju võis, aga vesi tuli endal kaasa võtta, ning rong meenutas neid, mis meilgi kolmkümmend aastat tagasi sõitsid. Väidetavalt olla Venemaal ka moodsaid ja mugavaid rongid. Täitsa võimalik, meie nendega ei kohtunud. See-eest oli meie kupeekaaslaseks teel Kostromasse, kus välismaalasi just palju ei käi, sõpradele külla sõitev hiinlannast kunstitudeng. Kutsusime teda Tartussegi. Aga kõik raudteejaamade pakihoidjad on numismaatikud, kes meie välismaiseid passe nähes olid väga huvitatud eri maade euromüntidest.

Igal juhul tuleb kiita vene inimeste külalislahkust, head vene kööki ja kohvikukultuuri. Toit oli pea igal pool imeline, kohv üle ootuste hea (välja arvatud automaatides, mida oleks targem vältida) – isegi konverentsipausideks oli ühte auditooriumisse taritud pisike portatiivne kohvimasin – ja, nagu konverentsiõhtuste väliarutelude kogemuse põhjal peab nentima, ka muu joogipoolis muljetavaldav. Ühe Kostroma esindusrestorani menüüs leidus nii atraktiivne rida, et mitu vikipedisti tellisid “Peatehnoloogi testi” kas või üksnes selleks, et pildistada lauale toodud pitsirivi. Põneva nime taga peitus mekutamisannustes valik kodutehtud maitsetõmmiseid: mädarõigas, suitsuploom, aniis, pohl, jõhvikas. Kõik puhtad, looduslikud ja pigem meeldejääv maitseelamus kui tõsimeelne napsivõtt.

kohvirevolutsioondorogajapeatehnoloog
Che Guevara pildiga kohviautomaat pakub meeldivamaid elamusi silmale kui maitsemeelele. Soovitame hoiduda.
Võluva nimega “Kallis, tulen täna hilja” on üks Kostroma muhedamaid söögikohti, kuhu võib tõepoolest pikemalt ankrusse jääda.

Üldse tunduvad venelased võtvat inimlikke pahesid tagasihoidlikumalt kui mujal kujutleda armastatakse. Lennujaamas võttis saabujaid vastu plakatirivi teemal “Kaine Venemaa” ning ülikooli territooriumil leidus ridamisi suitsukeelusilte. Tõsi, sildid on üks asi ja elu teine: konverentsi majutanud raamatukoguruumis tegid paljud pilti sildist, mis keelas fotografeerimise. Noh, küllap see polnudki mõeldud konverentsideks, vaid selleks, et tudengid tavalistel päevadel rahus lugeda saaksid. Silma jäid ka mitmel pool (sh ülikoolis ja raudteejaamades) seisvad plakatid, mis kõnelesid terrorismi ohtlikkusest. Eks Venemaal ole sellega omad probleemid, kuigi samas võib ilmselt väita, et võitlus terrorismiga täidab paljudes riikides mainekujunduslikku funktsiooni.

Tagasiteel veetsime aega kasulikult ning astusime läbi Moskva loomaaiast. Väga huvitavate asukatega paik, võimaluse korral tasub kindlasti külastada. Ämblikumajas korraldas meile ekskursiooni entusiastlik daam, kes rääkis pikalt oma kodustest skorpionidest ning teadis lisaks lülijalgsete bioloogiale ka igas terraariumis elutseva loomakese hingeelu üksikasjalikult: “…ja tema on meil tüdruk, muidu selline aktiivne, aga praegu tukub, ta sõi just kaks päeva üht loomakest, kogu aeg hoidis kinni, ei lasknud lahti enne, kui otsa sai, nüüd puhkab… ja tema on meil selline pelglik, piilub ainult tasakesi, aga tema on julge ja armastab krutskeid…” Hariduse poolest oli ämblikumaja asjatundlik giid hoopis filoloog (“Ja meil töötavad siin ka arhitekti- ja kunstnikuharidusega inimesed…”). Valge tiiger poseeris külalistele eneseteadlikult ja muljetavaldavalt, unine lõvi nurrus, kaelkirjak plaksutas malbelt ripsmeid ning ahm tassis surnud varest jöntsammul edasi-tagasi.

tigr skorp veealune häbelik

Valik nunnusid elukaid.

iiah

Palli hambus tõstev ja maha potsatada laskev Iiah.

Kõige muljetavaldavam oli siiski tüseloori, keda iseloomustab paremini ingliskeelne nimi slow loris: väääägaaaa, väääägaaa aeeeeeglaaaseeelt loivas ööloom pimedas toas mööda puuri võrklage, rippudes pea alaspidi, valvekaamera juurde ning hakkas seda ümber konfigureerima. Nähtavasti kohalik süsadmin. Nähtavasti eestlane. Pani elu üle järele mõtlema: ehk ongi teinekord targem mitte pöörata vaatajatele tähelepanu ning ajada oma asja rahulikult ja väga aegamisi.

Eva Lepik

Raul Veede

 

P.S. Ah et miks on reisikirjal nii romantiline pealkiri, pealegi 2/3 prantsuskeelne? Sest ilmselt tuntuima muusikalise kajastuse pälvis Kostroma Vene ansambli Akvariumi samanimelisel albumil 1994. aastal laulus “Кострома mon amour“. Väga ilus pala. Kirjutatud, muide, Tel Avivis.

18. Oct 2015 - Posted by | Määratlemata

1 kommentaar

  1. Hea lugu. Nostalgiline reis, pole sealmaal 25 aastat kainud.

    kommentaar kirjutas marrx | 19. Oct 2015


Sorry, the comment form is closed at this time.

%d bloggers like this: