Kas juba sügisel kuuleme interneti luigelaulu?

Võib püüda leppida, et Euroopa Komisjoni pakutud autoriõiguse reformipakett ei vasta algsele lubadusele luua Euroopas digitaalse ühisturu võimaldamiseks ühtne autoriõiguse raamistik ja puudutab parlamendi laiapõhjalise toetusega ettepanekus ehk nn Reda raportis välja käidud reformipunktidest maksimaalselt kolmandikku. Kuid lisaks napile ulatusele viib komisjoni kava meid oma ettepanekutega tagasi ACTA leppe aega, mil kodanikuühiskond astus jõuliselt vastu meelevaldsetele tehnilistele ja õiguslikele mehhanismidele autoriõiguse tugevamaks jõustamiseks internetis. Nii on ettepanekute seas jätkuvalt artikkel 13, mis püüab allutada interneti automaatsetele nn tsensuurimasinatele, kui ka artikkel 11, mis seab sisse nn lingimaksu ajakirjandusväljaannetele, mis piirab õigust veebimaterjali vabalt linkida ning on vastuolus veebi kui hüperteksti aluspõhimõtetega.

22673851974_9a3384a0fd_o
Luik lendamas Euroopa Parlamendi hoone ees novembris 2015, CC BY-NC-ND Euroopa Parlament

Veel ei ole hilja. Euroopa Parlamendi õiguskomisjonil on võimalik halvim ära hoida ning loobuda artiklite 11 ja 13 praegusel kujul läbisurumisest – siin saavad Eesti eurosaadikud oma Europarlamendi kolleege aidata neile olukorda selgitades. Eesti esindus Euroopa Liidu nõukogus, kuhu protsess tõenäoliselt juba septembris tagasi jõuab, peaks lõpetama digitaalajastu vajaduste ignoreerimise ja interneti toimimist lõhkuvate ettepanekute toetamise. Komisjoni, Parlamendi ja Nõukogu triloogi käigus sündiv direktiivi lõppversioon ei tohi muuta Euroopa Liitu masinate abil tehtava laustsensuuri õigustajaks ja teostajaks. Eestil kui Euroopa keskmisest loodetavasti teadlikumal digiühiskonnal, meie valitsusel ja selle esindajatel, Eesti ja Euroopa Parlamendi saadikutel, poliitikutel ja ametnikel lasub vastutus meie endi ja meie laste tuleviku eest. Kas me suudame seda vastutust kanda või saame juba sügisel kuulda interneti luigelaulu?
 

Avalik kiri Eesti Vabariigi valitsusele, õiguskantslerile, Eesti saadikutele Euroopa Parlamendis, Euroopa Liidu Nõukogu Eesti esindusele

2016. aasta 14. septembril esitas Euroopa Komisjon digitaalse ühisturu loomise osana Euroopa Parlamendile autoriõiguse reformipaketi, mille põhiosa moodustas uus autoriõiguse direktiivi projekt. Algusest peale avalikkuses teravat kriitikat pälvinud ettepanek läbis parlamendis hulga vaidlusi ja sellesse tehti massiliselt muudatusi, mis ometigi pole sisu oluliselt parandanud. Komisjoni paketile lisandus tänavu 25. mail Euroopa Liidu Nõukogu alaliste esindajate heakskiidetud tekstiversioon, mis ei suuda tasakaalustada Komisjoni projekti vastuolusid. Nüüd valmistub Euroopa Parlamendi õiguskomisjon direktiivikavandi tekstiversiooni lõpphääletuseks 20.–21. juunil. Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu kolmepoolsete läbirääkimiste vooru jaoks pakutav tekstiversioon ei vasta mitmes punktis üldsuse huvidele ega vajadusele ühtlustada digitaalset turgu. Kahjuks tuleb tõdeda, et Eesti pole selle protsessi vältel kuidagi oma Euroopa digiühiskonna lipulaeva mainet õigustanud.

Võib püüda leppida, et Euroopa Komisjoni pakutud autoriõiguse reformipakett ei vasta algsele lubadusele luua Euroopas digitaalse ühisturu võimaldamiseks ühtne autoriõiguse raamistik ja puudutab parlamendi laiapõhjalise toetusega ettepanekus ehk nn Reda raportis välja käidud reformipunktidest maksimaalselt kolmandikku. Kuid lisaks napile ulatusele viib komisjoni kava meid oma ettepanekutega tagasi ACTA leppe aega, mil kodanikuühiskond astus jõuliselt vastu meelevaldsetele tehnilistele ja õiguslikele mehhanismidele autoriõiguse tugevamaks jõustamiseks internetis. Nii on ettepanekute seas jätkuvalt artikkel 13, mis püüab allutada interneti automaatsetele nn tsensuurimasinatele, kui ka artikkel 11, mis seab sisse nn lingimaksu ajakirjandusväljaannetele, mis piirab õigust veebimaterjali vabalt linkida ning on vastuolus veebi kui hüperteksti aluspõhimõtetega.

Ettepanek sisaldab jätkuvalt üksnes teadusinstitutsioonidele kehtivat erandit teksti- ja andmekaeve jaoks (artikkel 3) ning seega ei võimalda sellega tegelda ettevõtetel, mis ei soodusta kuidagi tehisintellekti arendamist jm tegevust suurte andmemahtudega. See pärsib kogu Euroopa, sealhulgas Eesti konkurentsivõimet ning seab tarbetu juriidilise takistuse ka idufirmade ette, keda Eesti poliitikud retooriliselt toetada armastavad.

Artikkel 11 ehk täiendav autoriõigus ajakirjandusväljaannetele ei aita lahendada väljaannete ajale jalgu jäänud ärimudelite probleeme ega kvaliteetajakirjandust paremini rahastada (nagu analoogiliste seaduste kehtimine Saksamaal ja Hispaanias on näidanud). See on kahjulik väiksematele meediakirjastajatele, ohustab Open Access-tüüpi avaldamismudeleid, piirab informatsiooni levikut ning on vastuolus Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni artiklitega 2(8) ja 10(1). Eriti kahjulik on see väikeriikidele, kus kohalik meedia ajakirjanduslikku sisu valdavalt impordib, kuid ei ekspordi – nii pärsitakse Eesti avalikkuse informeeritust ja tugevdatakse keelebarjääri inimeste ees, kes eelistavad kodumaist ajakirjandust võõrkeelsele välismeediale.

Artikkel 13 ehk internetiteenuse pakkujatele vastutuse kehtestamine kasutajapoolsete autoriõiguse rikkumiste eest, nende kohustamine kasutajate üleslaaditud sisu lausmonitoorima ning autoriõigust rikkuvate materjalide üleslaadimist aktiivselt ära hoidma on tehniliselt teostamatu, ebaproportsionaalselt kallis ning kõigele lisaks õigusliku kannapöördena vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta (artiklid 8, 11, 16 ja ELi Kohtu otsus ECLI:EU:C:2012:85 16. veebruarist 2012), e-äri direktiivi (artiklid 14 ja 15) ja äsja kehtima hakanud andmekaitse regulatsiooniga (artikkel 22). Ehkki selleks vajalik tehnoloogia on tänapäeval ülimalt vearohke, ei ole võimeline arvestama seaduslike eranditega (nt haridus, teadus, paroodia) ega suuda suurt hulka rikkumisi üldse tuvastada (nt tõlkimine), kehtib kohustus kasutajasisu lausaliselt jälgida ja seda masinatsensori otsuste põhjal eemaldada ka Eesti internetiplatvormidele, kes peavad hakkama tsensuurimasinaid sisse ostma (tõenäoliselt suudavad seda teenust pakkuda vaid suured internetiettevõtted ja eeldatavasti väljastpoolt Euroopa Liitu, kuna filtrite väljatöötamiseks on vaja ulatuslikku andmekaevet, vt artikkel 3).

Direktiivi ettevalmistamise protsess on olnud läbipaistmatu. Seda on iseloomustanud ekspertide ja kodanikeühenduste kriitika ja ettepanekute eiramine, Euroopa Komisjoni enese tellitud uuringu tulemuste mahavaikimine, hiljuti ka Euroopa Parlamendi saadikute survestamine soovitud hääletustulemuste saavutamiseks ning tsensuur selle survestamise varjamiseks. Sootuks käsitlemata on eelnimetatud artiklite koosmõjust tekkivad probleemid, mille kohta pole avaldatud mõjuhinnanguid, kuid autoriõiguse juristid on Eestiski osutanud probleemidele kavandatava direktiivi ja vastse isikuandmete kaitse üldmääruse nõuete samaaegsel rakendamisel.

Allakirjutanud soovivad teada, mis kaalutlustel niisugust, olemasoleva seadusruumi ja põhiväärtustega vastuolus olevat ning prognoositavalt kahjulike mõjudega direktiivi läbi püütakse suruda ning miks on Eesti kui digitaalvallas kõrge mainega riik asunud toetama sisufiltreid ja ajakirjandusväljaannetele täiendava autoriõiguse andmist, kui nimetada vaid kõige probleemsemaid punkte direktiivikavandis. Valitsuse istungite avalikustatud päevakordades seisis autoriõigus viimati 17. novembril 2016, mil justiitsminister Urmas Reinsalu oma lauale jõudnud mahuka, sh majandusministeeriumi, kultuuriministeeriumi ja õiguskantsleri kriitikat sisaldava koonddokumendi (“Informatsioon ja Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni poolt algatatud autoriõiguse reformipaketi kohta”, viit Riigikogu dokumendiregistris 1-2/16-807/1) moondas mustkunstniku osavusega Eesti toetuseks “reformipaketile”. Sestsaati pole autoriõigusele Eestis valitsuse tasandil tähelepanu pööratud, kriitilist argumentatsiooni ja Eesti ühiskonna huve pole arutatud ega arvestatud. Ja nii hääletaski Eesti esindaja 25. mail COREPERi istungil ilma igasuguste selgitusteta uue direktiivikavandi poolt. Kuidas Eesti niisuguse interneti toimimisprintsiipe õõnestava seisukoha välja kujundas?

Veel ei ole hilja. Euroopa Parlamendi õiguskomisjonil on võimalik halvim ära hoida ning loobuda artiklite 11 ja 13 praegusel kujul läbisurumisest — siin saavad Eesti eurosaadikud oma Europarlamendi kolleege aidata neile olukorda selgitades. Eesti esindus Euroopa Liidu nõukogus, kuhu protsess tõenäoliselt juba septembris tagasi jõuab, peaks lõpetama digitaalajastu vajaduste ignoreerimise ja interneti toimimist lõhkuvate ettepanekute toetamise. Komisjoni, Parlamendi ja Nõukogu triloogi käigus sündiv direktiivi lõppversioon ei tohi muuta Euroopa Liitu masinate abil tehtava laustsensuuri õigustajaks ja teostajaks. Eestil kui Euroopa keskmisest loodetavasti teadlikumal digiühiskonnal, meie valitsusel ja selle esindajatel, Eesti ja Euroopa Parlamendi saadikutel, poliitikutel ja ametnikel lasub vastutus meie endi ja meie laste tuleviku eest. Kas me suudame seda vastutust kanda?

Alla kirjutanud:

  • Wikimedia Eesti
  • Internet Society Estonia

LISA: Viidatud allikad koos selgitustega

Postitus on avaldatud CC BY litsentsi all, st seda võib mistahes eesmärgil levitada, kui on lisatud litsentsimärgis ning ära toodud algne autor.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s