Wikimedia Eesti

On the Science of Images and Wikipedia

Oh Writer! With what words will you describe the entire configuration with the perfection that the illustration here gives?

— Leonardo Da Vinci [1]

Lojanguaegsel_merelinnustiku_loendusel

Have we really looked into all of the things we could do to present the information in the best way possible? Image by Mati Kose from Estonian Science Photo Competition 2013.

That was said by Leonardo da Vinci, when he wanted to record the complexity of the human heart.[1] He wanted to present the notion that sometimes the images are the best form to transmit reality, even as until that time it was rare for images to be used to educate the reader, to study the subject or to present an idea. The Written Word was often perceived as holy substance and the image was considered to be a lower form of expression. Something that was used to present the Words with a beautiful form and nothing more.

A lot of time has passed since and the status of images has risen greatly. Yet still they are often not seen as equal partners of the text, but as mere illustrations to catch the eye. They may be thought to be less accurate. Even when the rise of visual communication has made them indispensable in so many fields, not much attention is given to their informative value. We could say than when the ability to read and write, that is literacy, is seen as hugely important for every person and lot has been done (and will hopefully be done in the future) to increase the literacy rates around the world, then almost no attention has been given to visual communication.

Jätka lugemist

21. Jul 2016 Posted by | Määratlemata | Comments Off on On the Science of Images and Wikipedia

Soome-ugri vikiseminar toimus seekord Karjalas

7.-9. maini 2016 osalesid Wikimedia Eesti juhatuse liige Tanel Pern ning tegevjuht Kaarel Vaidla Karjalas Petroskois kolmandal soome-ugri Vikipeediate seminaril. Kui varasematel aastatel on seminari toimumispaigaks olnud Lõuna-Eesti ja korraldajaks Wikimedia Eesti, siis sel aastal oli korralduslik koorem usaldatud Wikimedia RU-le, et hõlbustada Vene Föderatsiooni aladel elavate soome-ugri rahvaste osalemist seminaril. Seminari toimumispaik valiti välja Wikimedia Eesti juhatuse liikme Sven-Erik Soosaare soovitusel.

finno-ugric_wikiseminar_2016_282016-05-0729_01

Konverentsil osalejad Onega järve kaldal. (Autor: DonSimon)

Tavapäraselt on soome-ugri vikiseminar keskendunud soome-ugri Vikipeediate hetkeseisule ning on arutletud võimaluste üle, kuidas olukorda parandada. On jagatud kogemusi ja teadmisi ning tutvustatud erisuguseid abivahendeid ja tööriistu. Nõnda rääkisid selgi korral karjala vikipedist Ilja Mošnikov, ersa Vikipeedia kaastööline Andrei Petrov ja udmurdi vikipedist Jelena Rjabina oma Vikipeedia ja selle kogukonnaga seotud kogemustest. Enim tähelepanu pälvisid kogukondade väiksuse ja keeleoskusega seotud probleemid ning pikemalt peatuti raskustel, mis on seotud inkubaatori keskkonnaga (karjalakeelsed Vikipeediad tegutsevad alles inkubaatoris). Eriliselt esildusid raskused sõnavaraloomega Vikipeedia kasutajaliidese tõlkimisel, kus ilmselt oleks asjakohane teha koostööd spetsialistide ja filoloogidega, selmet vene- ja ingliskeelsusi lihtsalt üle võtta.

Lisaks tavapärasele sissevaatele soome-ugri Vikipeediate maailma pakuti ülevaateid ka teiste väikekeelte Vikipeedia-kogemustest – Ansar Nuretdinov esines ettekandega Baškiiria keeltes Vikipeediate kogemustest ning Karina Mišenkova andis ülevaate Hispaania väikevikide toimimisest. Positiivse näitena toodi esile katalaani Vikipeedia suurepärast arengut ning arutleti võimaluste üle nende edulugude kordamiseks soome-ugri Vikipeediates. Seejuures on selge, et katalaani kogukonnal on spetsiifiline kontekst, mis oma vabadusepüüdes ei ole ilmselt võrreldav Vene Föderatsiooni avaruste taustaga, kuid samas on nendegi jaoks oluliseks liikumapanevaks jõuks koostöö erinevate organisatsioonide ja partneritega, mis on selgesti võimalik ka soome-ugri vikikogukondade jaoks.

finno-ugric_wikiseminar_2016_282016-05-0729_12

Udmurdi vikipedist Jelena Rjabina ja ersa vikipedist Andrei Petrov. (Autor: DonSimon)

Kuivõrd seesugune välispartnerite kaasamise võimalus ja tarvilikkus oli teadvustatud ka varem, siis oli Wikimedia RU teinud pingutusi, et kaasata vikiseminaril potentsiaalseid kohalikke partnereid ning Vikipeedia keskkondadest huvitatud teadlasi, keele- ja kultuuriuurijaid. Ilmselt olulisimaks kaasatud partneriks oli Karjala Uurimiskeskus, mille lingvistika, ajaloo ja kirjanduse instituut oli vikiseminaril esindatud koguni kaheksa teaduriga (sh esinesid ettekannetega Nadežda Lobanova, Valentina Mironova, Irina Novak, Jekaterina Zaharova). Nende ettekanded olid tihedalt seotud soome-ugri keelte ja kultuuri säilitamise, aktualiseerimise ning populariseerimisega. Kuigi nad ei mõistnud, kuidas täpselt saaks vikikogukondade kasutamine neid aidata igapäevases teadustöös kaasava teadusetegemise (st crowdsourcing) mõttes, siis hindasid nad kõrgelt võimalusi, mida vikiprojektid saaksid pakkuda soome-ugri keelte ja kultuuride populariseerimisel ning aktualiseerimisel. Siinkohal oleks järgmiseks sammuks teadusasutuste ning vikipedistide koostöös liikuda võimaluste teadvustamiselt nende teostamiseni, mida aga paraku piirab nii rahaliste kui ka inimressursside nappus.

finno-ugric_wikiseminar_2016_282016-05-0729_96

Karjala Uurimiskeskuse vanemteadur Nadežda Lobanova. (Autor: DonSimon)

Kui varasematelgi aastatel on soome-ugri vikiseminaril osalenud keeletehnolooge (nt Jack Rueter 2014. aastal), siis sel aastal tutvustas kohalik keeletehnoloog Andrei Križanovskij vepsa keelekorpust ja sellega seotud küsimusi. Muuhulgas on tegemist vikipedistiga, kes oma kursustel Petrozavodski ülikoolis on lisanud vikiülesanded õpitegevuste hulka ning loob sellega olulisi ühendusi arvutiteadlaste-lingvistide ja Vikipeedia vahel. Seesugused seosed rajavad hea aluse lihtsamate vikitegevuste automatiseerimiseks ning ühtlustamiseks, mis võivad olla märkimisväärseks võimaluseks ka pisikeste, sh soome-ugri Vikipeediate arendamisel.

finno-ugric_wikiseminar_2016_282016-05-0729_88

Andrei Križanovskij vepsa keelekorpust tutvustamas. (Autor: DonSimon)

Oluliseks ja läbivaks seminariteemaks oli ka WikiData, mis on kogu vikiliikumises aina enam tähelepanu pälviv võimalus andmekogude tsentraliseerimiseks ning seeläbi erinevates vikiprojektides ja keeleversioonides laiali puistatud andmete koondamiseks ühte kohta, kust nad on hõlpsasti leitavad kõikidele kasutajatele. Lisaks võimaldab WikiData kasutamine luua vikiprojektidesse automaatselt uuenevaid ning täienevaid tabeleid ja infokaste, mis ühtlasi hõlbustab sisukate ja andmerikaste vikiartiklite loomist. Eriti oluline näib seesugune võimalus olevat väikeste vikikogukondade jaoks, kus aja- ning inimressurside nappus on olemuslik ja nende efektiivne kasutamine võimaldab vikiprojektide märgatavalt kiiremat kasvu ning väikeste kultuuride kohta käiva teabe nobedamat levikut ning suurtesse vikiprojketidesse lõimimist.

finno-ugric_wikiseminar_2016_282016-05-0729_43

Seminari korraldajat Wikimedia RUst – Vladimir Medeiko ja Nikolai Litvinov. (Autor: DonSimon)

Hoolimata sellest, et soome-ugri vikiseminaride korraldamine on usaldatud Wikimedia RU-le, evib Wikimedia Eesti jätkuvalt soome-ugri vikipeediate edendamises olulist, ehk juhtivatki rolli. Kuigi projektijuht, Wikimedia Eesti juhatuse liige Sven-Erik Soosaar ei saanud seekordsel seminaril osaleda, võeti tema vahendatud avasõnad vastu sooja aplausiga ning Wikimedia Eesti tegevjuht Kaarel Vaidla osales oma ettekande ning mõtetega nii vikiseminari avasessioonil, võttes kokku soome-ugri vikipedistide varasema koostöö, kui ka lõpuosas, pakkudes välja oma nägemuse võimalikest ja tarvilikest sammudest soome-ugri Vikipeediate jätkuvas arenguloos. Lisaks sai tutvustatud soome-ugri koostööle pühendatud lehekülge meta keskkonnas, mis peaks hõlbustama soome-ugri kogukondade töö ja tegevuste kohta teabe koondamist ning koostöö hõlbustamist. Nagu varasematelgi aastatel tutvustati põgusalt Minority Translate tõlkeabi programmi ja ka uut WikiComment’i tagasisidestamist hõlbustavat abivahendit, mis võiks olla oluliseks toeks väikekeelte vikiartiklite tõhusamal parendamisel.

finno-ugric_wikiseminar_2016_282016-05-0829_14

Wikimedia Eesti tegevjuht Kaarel Vaidla soome-ugri koostöö tulevikust kõnelemas. (Autor: DonSimon)

Kui seminari ülejäänud ettekanded olid suuresti praktilist laadi, siis täiesti erilise teoreetilisema taustaga arutluskäigu esitas Wikimedia Eesti juhatuse liige Tanel Pern, kelle ettekanne kandis pealkirja “Vikikogukond kui kogukond”. Pealkirjastki nähtuvalt oli tema mõtteavalduse põhiküsimuseks Wikimedia liikumise tuum – kogukond. Täpsemalt kogukonna olulisus ning selle kasvatamise ja säilitamise võimalused, sh kogukonna avatus selle arenemise ning püsimise olulise eeldusena. Kui soome-ugri keeled ja kultuurid soovivad püsida ja areneda, siis on oluline elavate kogukondade olemasolu. Muuhulgas internetis. Muuhulgas Vikipeedias.

finno-ugric_wikiseminar_2016_282016-05-0829_34

Wikimedia Eesti juhatuse liige Tanel Pern oma ettekannet pidamas. (Autor: DonSimon)

 

Petroskois toimunud seminari aktiivsetest aruteludest võib järeldada, et soome-ugri vikikoostöö on olemas ning sellel on arvukaid arenemisvõimalusi. Tegevus jätkub ning ilmnevasti aina hoogsamalt. Juba on koostamisel artiklinimekirjad ühiste vikitalgute korraldamiseks ning soome-ugri keelte ja kultuuride populariseerimiseks suuremates projektides. Kõneldi ka järgmistest kohtumistest sügisel Iževskis Udmurdimaal ja järgmisel aastal ersa kogukonna juures. Soome-Ugri Rahvaste Noorte Assotsiatsiooni (MAFUN) esindaja seminaril, Aleksei Petrov, lubas aktiivsemat panust soome-ugri vikiliikumisse ning kohal olnud välispartnerid arvasid pisemad koostööprojektid juba lähitulevikuski võimalikud olevat. Konverentsil osalejad võtsid kaasa uusi teadmisi ning oskusi ja ehk olulisimana indu, millega tööd kodusis vikiprojektes jätkata ning edasi arendada. On lootust, et soome-ugri vikikoostöö püüab oma tiibadesse tugevama tuule ning on tulevikus eeskujuks teistegi väikevikide arengule ning koostööle. Elame, näeme.

 

Vt ka uudist venekeelsetes Vikiuudistes

11. Jul 2016 Posted by | Määratlemata | | Comments Off on Soome-ugri vikiseminar toimus seekord Karjalas

Ukraina teekond panoraamivabaduse poole

Wikimedia Ukraina ja Ukraina vikipedistid on taotlenud panoraamivabaduse kehtestamist Ukrainas ning selle saavutamise nimel töötanud juba 2014. aastast. Praeguseks on nende eelnõu panoraamivabaduse kehtestamiseks jõudnud Ukraina Ülemraadasse. Eelnõu menetlemine Ülemraadas ei edene praegusel kiirete muudatuste ajal väga kiiresti, samas on äsja valitsusjuhiks saanud endine ülemraada esimees Volodõmõr Groisman lülitanud ukrainakeelse Vikipeedia toetamise oma kriisiplaani. Palusime Wikimedia Ukrainal kirjutada ülevaate oma tegevustest, mida järgnevalt lugeda pakumegi.

*****

wmua_freepanorama_campaign_kyiv_08

Kostiantin Skritutski loodud “Väike prints” Kiievis, Peizažnaja alleel. Plakat ütleb: “Pildistage minu asteroidi. Mind ei tohi.”

 

“Panoraamivabadus puudub” on üks populaarsemaid põhjendusi, miks Ukrainas tehtud pilte Wikimedia Commonsist kustutatakse. Aeg-ajalt puutub enamik vikipediste selle probleemiga kokku, kuid laiem avalikkus ei tea sellest midagi. Oleksime võinud üritada selgitada vajadust panoraamivabaduse järele võimalikult paljudele inimestele või ka kõrgetele ametnikele, kuid kui tahta seadust muuta, tuleb anda kõik parlamendiliikmete kätesse ning paluda neil seaduseelnõu poolt hääletada. Seepärast asusime tegutsema järgnevalt.

Samm #1: Seaduseelnõu kavand

2014. aasta sügisel valmistas Dmõtro Govor (kasutaja:Dgho), advokaat, omanimelise büroo juht ja Wikimedia Ukraina liige ette seadusemuudatuse eelnõu Ukraina autoriõiguse ja sellega seotud õiguste seaduse kohta. Teksti loomise juures abistasid ka teised ühingu liikmed.

Parandusettepanek soovitab lisada seaduse 21. paragrahvile lõigu, milles on loetletud autorikaitse all olevate teoste vabaks kasutuseks lubatud erandid. Ettepanek lisab sellele nimekirjale panoraamivabaduse, mis on defineeritud kui “avalikus ruumis ja üldsusele ligipääsetavates paikades (välja arvatud näitustel ja muuseumide ekspositsioonides) asuvate visuaal- ja tarbekunstiteoste, arhitektuuri- ja maastikuarhitektuuri ning aiakunsti teoste reprodutseerimine mis tahes vahenditega (välja arvatud mehaaniline kontaktkopeerimine) ning kujutiste, videote jt seesuguste teoste kasutamine”.

Samm #2: Parandusettepaneku esitamine

Üks Ternopili vikipedist tundis kohalikku parlamendisaadikut Tarass Jurõki ning veenis teda osalema #freepanorama kampaanias, et eelnõu raadasse aidata. Tarass Jurõk esitas eelnõu Ukraina Ülemraadale 29. detsembril 2014. Eelnõu sai numbri 1677. Eelnõu tekst suunati läbivaatamiseks nelja Ülemraada komiteesse, ekspertide nõukogusse, mis töötavad eri valdkondade seadusloomega. Selle eelnõuga tegelevad teadus- ja hariduskomitee, eelarvekomitee, organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni vastu võitlemise komitee ja eurointegratsiooni komitee. Muide, organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni vastu võitlemise komitee oli esimene, kes ettepaneku kohta otsuse tegi – ning see otsus oli positiivne.

Samm #3: Teadlikkuse tõstmine

Kui muudatusettepanek oli komiteedele arutamiseks antud, alustas WMUA teavituskampaaniat.

Loodi infoleht internetis levitamiseks, samuti avati kolmekeelne veebileht, kus on info probleemi olemuse kohta ja petitsioon, millele saab anda allkirja panoraamivabaduse seaduse toetuseks. Ukrainakeelsesse Vikipeediasse pandi üles banner lingiga veebilehele ja üleskutsega toetust avaldada. See oli kolmas poliitiline banner ukrainakeelses Vikipeedias. Kaks varasemat olid seaduste vastu, mis ohustasid sõnavabadust Ukrainas. Eraldi postitused ilmusid Ukraina WLMi blogis ja fotoalbumites, et kõnetada põhilist sihtgruppi – fotograafe, sest just nemad on pidanud kannatama, kuna nende võistlustöid panoraamivabaduse puudumise tõttu sageli Commonsist kustutatakse.

Samm #4: Kõnelused spetsialistidega

Kõnelesime spetsialistidega, et teha selgeks, kes on Ukrainas panoraamivabaduse kehtestamise poolt, kes vastu. 26. märtsil 2015 korraldasime ümarlaua, et arutada panoraamivabaduse teemalist seaduseparandust nr 1677. Riikliku intellektuaalse omandi teenistuse (SIPS) esindaja, autoriõiguse ja naabrusõiguste valdkonna peaspetsialist Oleksi Ardanov teatas, et SIPS on välja töötanud seaduseelnõu, mille eesmärk on Ukraina seaduste kohandamine EL-i seadustega ning see eelnõu näeb ühtlasi ette panoraamivabaduse teema käsitlemist. Kuid selles dokumendis on panoraamivabadus ette nähtud märksa kitsama mõjuulatusega ning lubatud on üksnes mitteäriline kasutus ja ainult juhtudel, kui autorikaitse all olev teos ei  ole kujutise põhimotiiv (de minimis-erand). Ümarlaua tulemusena otsustasid osavõtjad jätkata avalike aruteludega SIPSi eelnõu üle.

Samm #5: Uudised panoraamivabaduse ohustamisest Euroopa Liidus

Kui Euroopa Parlamendi liikme Jean-Marie Cavada parandusettepanek Julia Reda autoriõiguse teemalisele raportile seadis ohtu panoraamivabaduse kogu Euroopa Liidus, jõudis see ka Ukraina uudistesse. Kui parandusettepanek tagasi lükati, avaldasime blogipostituse pealkirjaga “Panoraamivabadus ELis päästeti, kas Ukraina kavatseb selle kehtestada?” Kahjuks jäi meediakajastus napiks.

Samm #6: E-petitsioon presidendile

Lisaks muudele pingutustele seada Ukrainas sisse e-valitsus võimaldab petitsioonileht  üksikisikutel ja gruppidel interneti kaudu presidendile petitsioone esitada. Seaduse kohaselt peab nõutava allkirjade hulga kokkusaamise korral asjakohane valitsusorgan 10 päeva jooksul vastama kas selge tegevusplaaniga probleemi lahendamiseks või esitama hästi põhjendatud keeldumise. 2015. aasta augusti lõpus esitas Wikipedia  administraator Maksim Pidlisnjuk Ukraina presidendile petitsiooni. Ukraina Vikipeediasse pandi bänner petitsiooni toetuseks. Kahjuks oli petitsioonikeskkond siis veel väga uus, nii kannatas meie petitsioon tehniliste tõrgete tõttu süsteemis ja selle tõttu, et süsteem ise tõmbas rohkem tähelepanu kui meie petitsioon. Nii ei osutunud petitsioon kuigi edukaks, kogudes vaid 6622 allkirja 25 000 vajalikust.

Samm #7: veel ühe parlamendiliikme kaasamine

2015. aasta lõpus alustasime koostööd Tarass Kreminiga, kes on Mõkolajivi ülikooli professor ja parlamendiliige peaministriparteist, seega oli meil väga hea meel avastada, et meil on ühiseid huve. Ühelt poolt oli hr Kremin huvitunud Vikipeediast veel enne parlamendiliikmeks saamist, soovides käivitada Vikipeedia haridusprogrammi oma koduülikoolis. Teiselt poolt veensime teda ühinema meie panoraamivabaduse kampaaniaga ning ta oli üks meie seaduseelnõu kaasautoreid Teadus- ja hariduskomitee liikmena; just see on kõige tähtsam komitee, mis peab meie eelnõu läbi töötama.

Samm #8: Ülemraada komitee istung

3. veeburaril 2016 otsustas Ülemraada teadus- ja hariduskomitee soovitada parlamendil võtta menetlusse panoraamivabaduse seaduseelnõu nr 1677 29. detsembrist 2014.

Edasised sammud: seaduse läbisurumine Ülemraadas

Edu saavutamiseks on ülioluline, et parlamendisaadikud mõistaksid panoraamivabaduse tähtsust ja hääletaksid seaduse vastuvõtmise poolt. Seaduse läbiminek võib võtta kuni kolm hääletamisvooru. Need viimased sammud panoraamivabaduseni on väga rasked, sest teadlikkuse tõstmine parlamendisaadikute hulgas ei ole kerge ülesanne. Loodetavasti me saame hakkama!

P.S. Hiljuti algatas Wikimedia Ukraina Facebookis kampaania, millega ühinejad näitavad oma toetust panoraamivabaduse seadustamisele, postitades pildi iseendast viimastel aastakümnetel ehitatud arhitektuuriteose taustal koos plakatiga, millel on kiri “Свобода панорами #1677”.

*****

Ukraina vikipedistide ülevaate nende panoraamivabaduse kampaaniast tõlkis inglise keelest Eva Lepik. WMEE soovib oma Ukraina sõpradele jõudu!

 

 

17. Apr 2016 Posted by | Määratlemata | , | Comments Off on Ukraina teekond panoraamivabaduse poole

Vihmane Brüssel novembris: autoriõigused vikipoliitikas

Kohtumise võõrustaja Dimitar Dimitrov (maakeeli Dimi) mullu septembris Lõuna-Eestis. Foto: Pavel Hrdlička/Wikimedia Commons, CC-BY-SA 4.0

20.–21. novembril 2015. aastal toimus Brüsselis kolmas Big Fat Brussels Meeting, mille peamine eesmärk oli tõlkida Wikimedia Foundationi poliitika- ja lobitegevuse agenda Euroopa Liidu poliitilisse konteksti. Ürituse peakorraldaja oli Dimitar Dimitrov, Free Knowledge Advocacy Group EU liider, kes on juba mõned aastad Wikimedia Euroopa haruorganisatsioonide rahastusel Brüsselis lobitööd teinud ning tunneb võimukoridoride käänakuid ja seal toimetavaid tegelasi põhjalikult.

Seni poliitiliselt neutraalseks jääda üritanud Wikimedia Foundation tuli juba eelmisel kevadel Wikimedia Berliini konverentsi ajal välja oma suurte teemade viisikuga, kuna muutuvas maailmas neid küsimusi ignoreerida pole lihtsalt enam arukas. Nendeks teemadeks on ligipääs, tsensuur, autoriõigus, vahendaja vastutus ja privaatsus; kõigil neil on omakorda mitmeid nüansse, millest kõik pole Euroopa Liidu piires ühtviisi aktuaalsed.

Lätlased ikka üllatavad: Eesti-Gruusia menufilmi “Mandariinid” reklaam Riias.

Kuna läksime Brüsselisse Riia kaudu, otsustasime mõnetunnist pausi bussisõidu ja Brüsseli-lennu vahel kasutada Läti kolleegiga kohtumiseks. Sõitsime kesklinna ja arutasime Läti kasutajagrupi ühe eestvedaja Mārtiņš Bruņenieksiga, kuidas lätlaste panoraamivabaduse-kampaaniale hoogu anda. Läti ja Leedu autoriõiguses on panoraamivabadus samuti piiratud mitteärilise kasutamise õigusega, nagu Eestiski.

Gaskoonlaste kohvik Riias, aknaklaasilt peegelduvad Balti vikipedistid.

Hiljuti Wikimedia Foundationi poolt tunnustatud ja aktiivselt tegutsema hakanud Läti kasutajagrupp algatas ühe esimese asjana allkirjade kogumise, et panoraamivabadust kehtestav seaduseelnõu rahvaalgatusena parlamenti viia. Lätis on selleks vaja 10 000 allkirja. Seni on suudetud koguda vaevalt viiendik sellest arvust, sest Läti meedia pole teemat üldse käsitlenud ja mingit laiemat kõlapinda sel ühiskonnas pole (bänner lätikeelse Vikipeedia päises ei anna kuigi suurt efekti, kui keegi lihtsalt ei tea, mis see on, mida taotletakse). Läti vikikogukonnas meediainimesi pole. Arutasimegi, kuidas sellele vaatamata teavitustöö käima saaks ning millised oleksid võimalused ka Leedu sellesse tegevusse kaasata.

Ukraina värvid Läti monumendi jalamil.

Järgnes tormilisem osa reisist, mis algas tugeva tuule käes laperdavas lennukis (sõit meenutas pigem külateed pidi vänderdavat bussi) ja jätkus lörtsisajuses Brüsselis. Reis toimus umbes nädalapäevad pärast Pariisi terrorirünnakuid, nii et juba lennujaamas hakkasid silma automaatide ja muu relvastusega varustatud sõjaväelased. Õhtul ekslesime oma tänavat ja hotelli otsides tükk aega ja mitmed lahked inimesed juhatasid meid mitmes vales suunas, ent enne päris Molenbeeki jõudmist õnnestus siiski koduuks leida.

Brüssel, puhkehetk veidras hotellis.

Järgmisel hommikul kasutasime seminari alguseni jäänud aega linnaga tutvumiseks. Katedraal oli ikka vana koha peal ja endiselt väga ilus.

Püha Miikaeli ja Püha Gudula katedraal Brüsselis. Seal on isegi koomiksinäitus!

Selles suhtes võib katedraalide peale kindel olla: kui oled sattunud linna, kus on katedraal, käi seal alati ära ning sa ei kahetse. Brüsseli katedraal on suur, hall ja ilus nagu elevant, täis vana ja uut kunsti ning kõiksugu põnevaid detaile.

Vanalinn oli täis jõulueelseid turulette, mis oli isegi hea, sest hajameelne Eva oli tulnud hotellist kübarata välja, ilm oli aga tuuline ja niiske. Sestap tuli ta tervise huvides varustada uue ägeda peakattega. Operatsioon õnnestus suurepäraselt, erepunaseid kübaraid müüdi otse tänaval ning juba esimene istus nagu valatult.

Eva uus naeratus. Kaabu ka.

Mõistagi oleks kodused väga pettunud, kui Belgias käies ei toodaks neile killukestki šokolaadi. Seega astusime läbi ka šokolaadipoest – enam-vähem suvalisest, sest neid on kõik kohad täis ning lootust mingit teadlikku valikut rakendada ei ole. Varasemad konverentsid on meile õpetanud, et vikipedistidega kohtumistele tasub võtta kaasa paar pakki neid Kalevi komme, mille sisuks on kangemad napsid. Kui sisseostud olid pakitud, koukisime ühe kaasavõetud karbi lahti ja pakkusime ka kommipoe müüjale Eesti kommi. Talle vist tavaliselt ei pakuta, oli meeldivalt üllatunud.

“Welcome refugees”.

Lõunaks suundusime bürootorni nimega World Trade Center, kus meie seminar aset leidis. Tee viis mööda pagulaskeskusest; maja ees ootavate hallidesse pleedidesse mähkunud inimeste nägudelt paistis, et nemad on juba kõike näinud.

World Trade Center ilma lennukiteta.

Brüsseli kohtumise esimese päeva eesmärk oli arutleda selle üle, millised Wikimedia Foundationi tõstatatud viie teema aspektidest peaksid olema Wikimedia liikumise huviorbiidis Euroopa Liidus ning kuidas nende puhul oleks kõige otstarbekam poliitika kujundamises osaleda. Otstarbekuse kriteeriumi puhul tuleb mõistagi arvestada sellega, milliste teemadega tegelevad küllaldase intensiivsusega ka muud huvirühmad, millised aga jääksid katmata, kui Wikimedia liikumine kõrvale jääks. Näiteks arvuti- ja internetialase kirjaoskuse edendamine on küll oluline, kuid sellega tegelevad teisedki organisatsioonid. Samuti on oluline arvestada oma jõuvarude ja võimalustega – millistel teemadel oleks üldse realistlik midagi saavutada. Nii ei tundunud ühelegi kohalviibijale, et autoriõigusi kollektsioneerivate organisatsioonide monopoli vastu astumine oleks meile jõukohane ettevõtmine, ehkki pikemas perspektiivis tuleks autoriõiguse sellegi osa reformi vähemalt tõsiselt kaaluda.

Vikipedist ja Brüssel uudistavad teineteist.

Esimesel päeval võeti läbi Wikimedia sihtasutuse avaliku poliitika viis põhiteemat: ligipääs (access), autoriõigus (copyright), õiguslik vastutus (liability), privaatsus (privacy), tsensuur (censorship). Esialgses arutelus jäeti tsensuur kohe kõrvale, kuna see ei ole praegu Euroopa Liidus vikipedistide jaoks kuigi aktuaalne probleem – see ei tähenda mõistagi, et tsensuur poleks probleem mujal või et sellega ei peaks tegelema pikemas perspektiivis.

Kätega vehkimine, kuni kõik lipikud seinalt kukuvad, on alati hea mõte.

Samuti leiti, et hetkel kõige olulisem ja pakilisem teema on autoriõigus, kuna selles valdkonnas on nii Euroopa Liidu kui ka liikmesriikide tasandil liikvel mitmed protsessid, millel tuleb silm peal hoida, anda asjaosalistele pidevalt infot ning tagada, et need ei kulgeks vaba kultuuri piiramise suunas, olgu siis kellegi ärihuvide või pelgalt mõtlematuse tõttu. Wikimedia liikumise vaatepunktist on autoriõiguse ja ligipääsu teemad üsna lahutamatult põimitud. Nii toetab iga selgelt mõtlev internetikasutaja open access’i ehk vaba ligipääsu teadustöödele. Euroopa raamdokumentidesse on sisse kirjutatud, et maksumaksja raha eest tehtav uurimistöö, eriti see, mis valmib valitsemisorganite töö käigus, olgu kas open access või siis public domain ehk avalik omand. Avaliku sektori infodirektiivi täienduste juures on ka Wikimedia liikumine kaasa kõnelnud ning protsessi mõjutanud.  Eestis pole seda küsimust paraku kuigi hästi teadvustatud, ehkki viimaste kuude jooksul on mõningaid arenguid märgata olnud, nt linna avaandmetele pühendatud üritus Tartus 5. märtsil.

Kui on vabadus, olgu ka panoraam.

Samas pole Euroopa Komisjon enda jaoks korralikult defineerinud, mis see open access õieti on. Raamatukogude andmebaaside kaudu kättesaadavate ajakirjade puhul on näiteks lubatud aastane embargo; samuti ei ole suurima mõjuga teadusajakirjad paraku enamasti vaba ligipääsuga, aga maksumüüri taga olevate allikate viitamine Vikipeedias pole eriti viljakas. Mis kasu on lugejal viitest, mida ta näha ei saa?

Panoraamivabaduse laiendamist peeti aga üsna üksmeelselt realistlikuks, mitmes riigis on kampaaniad käimas ning lootus olukorra paranemiseks olemas – ka Belgias ja Prantsusmaal, kus seni mingit panoraamivabadust ei ole. Kuid on ka riike, kus olemasoleva panoraamivabaduse kiuste probleeme tekib. Juttu oli Rootsi kohtuprotsessist, mille autoriõigusi koguv organisatsioon Bildkonst Upphovsrätt i Sverige (BUS) algatas Wikimedia Sverige vastu, sest Rootsi seaduses pole otsesõnu öeldud, et panoraamivabadus kehtib ka teoste kujutiste internetis levitamise jaoks. Praeguseks on WMSE protsessi sisuliselt kaotanud – tagasilöök, millest kogu Wikimedia liikumisel tuleb hakata järeldusi tegema.

Muudest autoriõigusega seonduvatest teemadest leidis käsitlemist mure avaliku omandi (public domain) staatuse pärast. Saksamaal käib praegu protsess, mille algatas WMDE vastu Reiss-Engelhorn-Museum, kus oli digiteeritud juba avalikku omandisse kuuluvat materjali ning muuseum leidis, et digikujutiste laadimisega Vikipeediasse on rikutud nende autoriõigust. Seda laadi probleeme võib vabalt ka Eestis tekkida – olukorras, kus avalikus diskursuses praktiliselt puudub avaliku omandi mõiste, ei osata selle pärast ka erilist muret tunda. Kuidas tagada, et valmiv autoriõiguse seadus kaitseks avalikku omandit selle eest, et digiteeriv institutsioon kahe sajandi eest surnud kunstniku teosele ahnusest või rumaluse tõttu autorikaitse märgi peale lööb?

Varahommikuses Brüsselis võis kuulda päiksekiire kukkumist.

Vahendaja õiguslik vastutus on teema, millega Eesti meedia puutus kokku, kui Delfi vastu algatati kohtuprotsess kommentaariumi sisu pärast ning Euroopa Inimõiguste Kohus otsustas, et Delfi on vastutav lugejate kommentaaride eest. Et alati ei pea sedapidi minema, tõendab värske kohtulahend Ungarist. Vikipeedia kui platvormi üle on kohut peetud näiteks Venemaal. Wikimedia liikumine kavatseb sel teemal säilitada sõnavabadust pooldava hoiaku.

Privaatsuse teema on samuti muudes maailmajagudes aktuaalsem kui Euroopas. Nii on Wikimedia Foundation läinud kohtusse NSA üha nahaalsemaks muutunud jälitustegevuse pärast  – otseselt Vikipeedia kasutajate privaatsuse nimel. Internetiotsingute ja raamatulaenutuste ajalugu ei peaks olema põhjuseks kedagi taga kiusata. Teadmine, et see on võimalik, paneb tööle enesetsensuuri ja pärsib inimese intellektuaalset tegevusvabadust. Keegi kohalviibijaist väljendas küll arvamust, et lahing privaatsuse eest võidetakse või kaotatakse Ameerika Ühendriikides. Euroopas on tähtis teadlikkuse kasv.

Brüsseli kõrtsides on väga kiired kassid.

Kui pikk päev õhtusse jõudis, siirdusime kohaliku õllekultuuriga tutvuma. Kui juba Belgias ollakse, tasub kohalikke kesvamärjukesi mekkida ka siis, kui ei olegi eriline õllesõber. Elamus on garanteeritud.

Eestlased on ainsad, kes ei jälgi murelikult terroriohtu.

Seminari teine päev algas inimtühjas WTC kontorihoones sellega, et Dimitar jäi suletud metroo tõttu veidi hiljaks ning teatas, et Pariisi terrorirünnaku tõttu oli terroriohu tase Brüsselis tõstetud 4 peale ehk maksimumini ja rahvarohkeid kohti soovitati vältida. Maja küttesüsteem oli – nähtavasti üldise ärevuse tõttu – streikima hakanud ja meie väikesel seltskonnal tuli end soojendada süsimusta huumoriga.

Teise päeva peateemaks oli kampaania korraldamine ehk kuidas teha lobitööd. Algatuseks andsid kohalviibijad väikese ülevaate, kuidas kellegi kodumaal panoraamivabaduse või laiemas mõttes vaba kultuuri nimel tegutsetakse.

Internet olla Brüsselis jäme, aga turistini see ei jõua. Kohviku-WiFid on kidurad ja katkendlikud.

Tähelepanuväärne on Prantsuse chapteri edukas tegutsemine panoraamivabaduse suunas, eriti arvestades, kui mõjukad on Prantsusmaal autoriõigusi koguvad ühendused. Meenutamist väärib ka Prantsuse eurosaadiku Jean-Marie Cavada tegevus 2015. aasta suvel seoses Julia Reda raportiga. Prantslaste probleem tulenebki osaliselt sellest, et erinevalt Eestist, kus arhitektid tegelevad oma õigustega ise, esineb Prantsusmaal avalikus debatis arhitektide nimel eraldiseisev autoriõigusühing, mis on huvitatud eelkõige oma staatuse säilitamisest autoritasude kogujana, mitte arhitektide loomingu rahvusvahelisest tutvustamisest. Sellele vaatamata on Prantsusmaal jõudnud parlamenti eelnõu mitteärilise panoraamivabaduse kehtestamiseks – praegu pole neil sedagi vabadusenatukest, mis on Eestis. Prantsuse vikipedistid ei ole kaotanud ka lootust, et neil õnnestub loomeliitudega otse rääkides jõuda mõistlikuma lahenduseni.

Impressionistlik linnavaade.

Tšehhis jõuti panoraamivabaduse kehtestamiseni mõne aasta eest. Sealne seadus jätab avaliku koha mõiste lahtiseks, mistõttu on palju vaidlusi ja vähe kindlust, mis täpselt on vaba ja mis ei ole. Tähelepanuväärsel kombel kujunes valdavaks tõlgendus, mis seab enam-vähem samasuguse piirangu nagu Saksamaa seadustes otseselt kirjas: vaba on foto, mis on tehtud avalikult ligipääsetavast kohast. Organisatsioonide tasemel on koostöö kõige tihedam kohaliku piraadiparteiga.

Brüsselis on grafitimeister nimega Charlie.

Saksamaal on panoraamivabadus olemas, kuid ka WMDE pidi ses küsimuses möödunud suvel panustama, kui panoraamivabadus Cavada parandusettepanekuga Julia Reda raportisse kogu Euroopa Liidu ulatuses ohtu sattus. Nii saatsid nad oma eurosaadikutele kaetud kujutistega postkaarte ning läkitasid mitme tuhande allkirjaga avaliku kirja.

Itaalias on lisaks puuduvale panoraamivabadusele ka seadus, mille järgi vanemad kui 50-aastased rajatised kuuluvad pärandikaitse alla ning nende kujutamiseks tuleb hankida nt kohaliku omavalitsuse luba. Mõni rahvas suudab oma elu tõesti huvitavaks teha.

Elu pimendatud linnas. Miskipärast kadus vahepeal elekter.

Eesti kogemusi kuulati huviga. Enamikus teistes riikides pole pandud nii tugevalt rõhku autoriõiguse tutvustamisele meedias ega otsekontaktidele loomeliitudega. Selgitasime, kuidas meil on õnnestunud mitme loomeliiduga ühele meelele jõuda, ning kui tähtsaks peavad arhitektid seda, et nende tööd hoonefotode juures arhitekti nime äramainimisega tunnustataks. Rõhutasime teema meedias nähtaval olemise tähtsust ning tutvustasime fotograafidele ja filmitegijatele mõeldud panoraamivabaduse teemalist õppematerjali, mille olime just enne Brüsselisse minekut valmis saanud.

Skype WMFiga, Brüsselist San Franciscosse. Kõik räägivad korraga, Dimi dirigeerib.

Vahepeal peeti skaibikõne Wikimedia Foundationi uue juristi Jan Gerlachiga, kes on vaba kultuuri nimel varem teinud koostööd Communiaga ning nüüd veab Wikimedia Foundationi vastrajatud poliitilise tegevuse suunda. Tema hinnangul pole viis ülalmainitud põhiteemat kivisse raiutud, neile lähenemine peaks olema vajaduspõhine ja konkreetsetele probleemidele reageeriv.

Õhtuvaade seminariruumist.

Pärastlõunal arutati teoreetilisemas vormis strateegilisi küsimusi, nagu kuidas võiks teha panoraamivabaduse kampaaniat Lätis ja kuidas üldse üht kohalikku kampaaniat üles ehitada. Eriti põhjalikku infot Läti olukorrast ei paistnud teistel peale meie olevat, põhiline kasulik nõuanne oli kõnelda WMFi juristidega. Isiklike kogemuste põhjal võime küll kinnitada, et pigem tuleks lähtuda konkreetsest situatsioonist, mis muutmist nõuab, ning alustada kohalike tingimuste ja asjaosaliste tundmaõppimisest. Lahendusvariandid sõltuvad väga tugevalt kontekstist ning panoraamivabaduse ja üldse autoriõiguse asjus on Euroopa lapitekilaadne seadusruum ning iga riigi väikesed või suured veidrused nii rikkalik issanda loomaaed, et mingit universaalset retsepti ei suuda produtseerida ka kõige paremat sorti ajurünnak.

Hommikulennukid Brüsseli lennujaamas. Jajah, sellessamas.

Õhtul linna peale hulkuma minna polnud erilist tahtmist, piirdusime lähima söögikohaga, kus ettekandja soovitas parimat šokolaadimaiust (oli tõesti vaimustav kook), vabandas Brüsselis tekkinud kohutava olukorra pärast ja tundis huvi, kust me tuleme. Kui teatasime, et Eestist, küsis, kas vene keelt ka räägime. No rääkisime ikka. Tema oli armeenlanna ja juba mõnda aega Belgias elanud. Tekkis tunne, et Euroopa mentaalses mastaabis oleme praktiliselt naabrid.

Varahommikul, kui saabus aeg lennukile minna, võis tänavail näha ainult sõjaväelasi ja politseinikke, ikka paarikaupa ja relvastatult. Lennujaamas eriti tihedalt. Samas käis reisijate teenindamine turvakontrollis väga sujuvalt ja diskreetselt.

Torn, kuhu lihtsalt peab ronima.

Kopenhaagen: Väga Palju Jalgrattaid. Vastassuunas avanes samasugune vaade.

Tallinna jõudmiseks tuli Eesti lennufirmanduse iseärasuste tõttu teha vahepeatus Kopenhaagenis, mis paistis silma selle poolest, et ühtki automaadiga isikut polnud näha. Alguses tekkis suisa kõhe tunne: kus on mu miilits, kes kaitseb mind? Kuna Tallinna-lennuni jäi mõni tund aega, vaatasime veidi kesklinnas ringi. Massiivsete jalgrattaparklate vahel uidates kohtasime Bulgaariast pärit noormeest, kes osutus arhitektuuritudengiks ja kutsus meid mingisse vabakirikusse vägevat jutlustajat kuulama. Leidsime, et ajapuudusel oleme sunnitud sellest retoorilisest kogemusest loobuma, ja misjoneerisime teda omakorda panoraamivabaduse suhtes.

Veetsime õpetliku tunni ümmarguses tornis nimega Rundetårn, kus oli suurepärane näitus kohaliku Edgar Valteri loomingust, millest ei puudunud ei muhedad lasteraamatuillustratsioonid, mütoloogilised motiivid ega valterlik erootika.

Klassikute andmeil on Taanimaa vangla.

Jõulud ammu enne jõule Kopenhaageni südalinnas.

Torni katusel häiris kauni panoraami imetlemist vaid tuul, mis sundis naeratust näol kahe käega kinni hoidma. Tagasiteel lennujaama sattusime ka varasele jõuluturule. Ja oligi aeg tagasi lennujaama pöörduda, et naasta kodumaale, normaalselt toimiva WiFi ja panoraamivabaduse kampaania juurde.

Targa jutu kirjutas Eva. Kõik kirjavead, imeliku kujunduse ja fotod, mille juures pole öeldud teisiti, lisas Oop. Litsents: CC -BY-SA 3.0. 

10. Apr 2016 Posted by | Määratlemata | Comments Off on Vihmane Brüssel novembris: autoriõigused vikipoliitikas

Kostroma, mon amour*

3.–4. oktoobrini toimus vene Wikimedia aastakonverents, mis sel korral peeti Kostromas, 344 km Moskvast kirde suunas. Koha, Kostroma riikliku Nekrassovi-nimelise ülikooli oli välja pakkunud ülikooli rektor Aleksandr Naumov, lahke majaperemees, aktiivne vikipedist ja kodulinna patrioot, kes Kostroma teemat venekeelses Vikipeedias agaralt edendab. Õppehoone, kus üritus toimus, oli kunagi majutanud Venemaa esimest naisgümnaasiumi.

konverentsisaal
Konverents toimus raamatukogus, kust ei puudunud ka Juri Lotmani teosed.

Vene Wikimedia puhul ei saa ümber ega üle tsensuuriprobleemidest, mis loomulikult kajastusid ürituse programmis ja ettekannetes, eriti Vene Piraadipartei projekti РосКомСвобода ühe eestvedaja Artjom Kozljuki ettekandes “Võrgu riiklik reguleerimine Venemaal: Internetist keskaega“, mis andis ülevaate 2012. aastal alanud ja senini vältavast venekeelse interneti riikliku survestamise ja kontrolli alla võtmise protsessist, mis ei jäta puutumata ka Vikipeediat.

Kui lääneriikides piiratakse juurdepääsu informatsioonile eelkõige autoriõiguse ning uuemal ajal ka unustusõigusega põhjendades, siis Venemaal tegeldakse aktiivselt lastekaitsega. Püüe eemaldada internetist lastele kättesaadavat kahjulikku infot viib selleni, et kõneldakse juba poliitilisest tsensuurist lastekaitse ettekäändel. Kostroma konverentsil kõneles lastekaitsest Vene seadusandluses teoreetilise füüsika taustaga õigusteadlane, kasutaja Elo4kam.

Vene Wikimedia presidendi Vladimir Medeiko ettekanne käsitles üht märgilist momenti venekeelse interneti survestamise protsessis: 24. augusti öösel vastu 25ndat blokeeriti vene Vikipeedia kaheksaks tunniks. Vene sideministeeriumi allüksusena tegutsev Роскомнадзор (föderaalne täitevorgan, mis jälgib massikommunikatsioonivahendeid ja elektroonilist sidet ning peab ühtlasi keelatud võrgulehekülgede koondregistrit) paigutas artikli ühe kanepist (Cannabis sativa) valmistatava toote, tšarasi kohta Tšernojarski rajoonikohtu otsusele viidates eelmainitud registrisse ja blokeeris ligipääsu Vikipeediale Venemaa territooriumil. Eelnevalt oli vene Wikimedialt nõutud artikli kustutamist, millest mõistetavatel põhjustel keelduti – Vikipeedia teatavasti ei toimi sel viisil. Kustutamise asemel oli artiklit põhjalikult toimetatud ning seda projekti reeglite kohaselt ohtrate pädevate viidetega varustatud. Eestikeelses Vikipeedias puudub vastav artikkel sootuks, nähtavasti erutavad eestlaste meeli teised teemad.

Huvitavate esinejate seas tuleb ära märkida majandusajaloolane Nikolai Krotov, arvukate Venemaa lähimineviku kirevat majandus- ja eriti pangandusajalugu käsitlevate raamatute autor ja temaatilise veebilehe letopis.org kaastööline. Kuluaarivestluses tuli välja, et Krotov on korduvalt Eestiski viibinud ning mäletab hästi meie taasiseseisvumisaja värvikaid rahandustegelasi, kellest mitmel oli põnevaid kontakte Moskva ja Venemaa panganduseluga. Konverentsil tutvustas Krotov osalistele veebilehte ja sellega seonduvaid projekte kui head allikat Vikipeedias viitamiseks. Ehk tasuks mõelda, kellega saaks teha koostööd Eesti majandusajaloo paremaks kajastamiseks eestikeelses Vikipeedias? Korralikest internetiallikatest on tänini igatahes nappus.

Loomulikult peeti ka Vikipeedia argipäevaseid küsimusi käsitlevaid ettekandeid. Nikolai Litvinov rääkis kategoriseerimisest süsteemiteooria vaatepunktist  ja Vladimir Solovjov katsest luua “hea artikli” kõrvale uus staatusemääratlus – “perspektiivsed artiklid“, teema, mis eesti vikikogukonnalegi võõras pole. Ehkki ka vene Vikis vajus esimene katse ära, saadi 2014. aastal siiski kokkuleppele ning praeguseks on staatus kasutusel artiklite jaoks, mis on mitte väga mahukad, kuid võimaluste piires enam-vähem korras.

Mitu ettekannet käsitlesid kaarte – nii Wikidata kui ka OpenStreetMapi aktivist Aleksandr Sigatšov kõneles potentsiaalsetest kaardirakendustest, millega Vikipeediat visuaalselt rikastada; GISi kasutamise võimalustest rääkis Tšehhi vikipedist Jan Groh.

Väliskülalistest tuleb mainida veel armeenlasi, kelle ettekanne Armeenia Vikipeedia kiirest edenemisest ja üleriiklikust populaarsusest tekitas ohtralt elevust, ning verinoort Usbeki vikipedisti Bekhruzbek Ochilovit (konverentsipäevil veel 16-aastane, kuid muljetavaldavate organisaatorivõimetega polüglott), kes paari päeva eest andis teada Usbeki kasutajagrupi tunnustamisest WMFi poolt. Usbeki Vikipeedia pääses paar aastat tagasi oma kodumaal keelatud veebilehtede nimestikust, praeguseks on neil üle 125 000 artikli. Wikimedia Polska ja poolakeelse Vikipeedia olukorda tutvustas Janusz Dorożyński.

behruzbek
Bekhruzbek Ochilov.

Eestist esines ettekandega Raul Veede, kes kõneles Vikipeedia ja vikipedistide sotsiaalsest vastutusest ning sellega seotud eetilistest küsimustest, tuues näiteid ajaloomälu ja ühiskonnataju pimetähnidest eestikeelses Vikipeedias: Inimõigused EestisLoodearmee likvideerimine ja põgenike saatus, Kiirlaen… Vikipeedia on osa uusaegse Euroopa teadustraditsioonist ning sellisena kahtlemata kaldu teaduse ning teadusele omistatavate väärtuste – objektiivsuse, neutraalsuse, tasakaalustatuse, enesekriitilisuse poole. Kuid me peame seda endale teadvustama samamoodi kui vajadust kirjutada vahel teemadest, mis jäävad väljapoole isiklikku huviringi, kuid on vajalikud ühiskonnale.
grupipilt
Grupipilt.

***
Ülikooli peahoones ringi vaadates leidsime ka õpetatavate erialade nimekirja. Filosoofiat, sotsioloogiat ja politoloogiat silma ei hakanud (kuuldavasti oli teaduslikule materialismile jmt keskendunud filosoofiakateeder mõne aasta eest suletud). Linna suurimas raamatupoes hakkasid silma sama tüüpi lüngad. Humanitaarteaduste sektsioon pakkus rikkalikku valikut kõikvõimalikke keeleõppematerjale (aga muud praktiliselt polnudki), mis tuletas meelde mõrkja nalja selle kohta, et Venemaal valitsevast olukorrast on kolm väljapääsu: Šeremetjevo, Domodedovo ja Vnukovo. Ent Venemaale raamatuid ostma minna tasub vene kirjanduse sõbral kindlasti, huvitavat lugemisvara on igale maitsele ja väga mõistliku hinnaga.

Kostroma linn jääb elanike arvult Tartu ja Tallinna vahele, kuid meenutab pigem Tartut: Katariina-aegne klassitsistlik linnasüda, rahulik elutempo, ohtralt rohelust ning läbi linna voolav Volga jõgi. Ajaloolises kesklinnas domineerivad pikad valged kaartega kaubahoovid ehk ряды. Varasema dominandi, uhke ja rohkete kirikutega valge kremli tegi nõukogude võim maatasa 1930ndail, praegu räägitakse selle taastamisest. Linna üldpilt heakorra mõttes meenutab meie 1990ndaid. Veidi räämas, kuid maalilised puitagulid – iga puumaja kaunistavad ohtrad imepärased nikerdused. Küllap on oluline vahe selles, et Eesti linnade kordategemiseks on kasutatud Euroopa Liidu raha, mis Venemaa vaiksesse provintsilinna ei jõua.

kaubarida
Kaubahoovid on Kostroma kesklinnale iseloomulikud. Omal ajal ehitati neid Eestissegi.

puitpits

Vähemalt on Venemaal hoonete jaoks panoraamivabadus. Erinevalt Eestist.

Eestlastele meenub Kostromaga seoses parimal juhul vaid juust ning piimatööstuse poolest on linn tõesti kuulus. Samas on Kostroma tuntud ka linatööstuse ja juveelinduse keskusena, nii linastele rõivastele kui ka ehetele spetsialiseerunud poode leidub ohtralt. Tundub, et ka pulmatööstus on kõrgelt arenenud, sest mõnel peatänaval (aga peatänavaid on Kostromas ohtralt, sest keskväljakult lähtub lehvikukujuliselt 7 tänavat; ühe legendi järgi olevat linna planeeritudki keisrinna mahavisatud lehviku järgi) on igas kolmandas hoones noorpaaride salong.

juust
Millises linnas oleks veel juustubörs?

Ei maksa siiski arvata, justkui tähendaks provints kultuuritust või vaimset mahajäämust. Kostromas tegutseb neli kõrgkooli, linnas on arvukalt põnevaid muuseume ja galeriisid, seal on oma “Kaasavaratu” kirjutanud Ostrovski (draamateater kannab mõistagi tema nime ja “Kaasavaratu” oli parajasti mängukavas), Nikita Mihhalkov võttis seal üles oma versiooni Ostrovski näidendist – “Julm romanss” ja mõni teinegi Mihhalkovi film on Kostromas tehtud. 2002. aastal ilmus Kostroma kohta isegi entsüklopeedia – Eesti linnadest saab sellega uhkustada vaid Tallinn. Suvalisel põiktänaval ümber nurga keerates vaatab vastu silt “3D-trükikoda” – kus te Eestis selliseid väljaspool ülikoole kohanud olete?

3d-trükikoda

Venemaa ajaloos on Kostroma piirkond tähtis kahe dünastia sünnipaigana: siitkandist on pärit nii lühiealiseks jäänud Godunovid kui ka viimane tsaarisuguvõsa Romanovid, kelle 300. aastapäeva puhul püstitati mälestusmärke üle kogu impeeriumi. Siit tuleneb ka huvitav Eesti-seos: kui Tartus rajati valitseva dünastia aastapäevaks Toomele Kuradisild, siis Kostroma linnasüdamesse püstitati arvukate skulptuuridega monument, mille autor oli meie Amandus Adamson. Tõsi, Venemaal teatakse tema teostest mitte Vabadussõja monumente, vaid Russalkat. Romanovite monument kõrvaldati muidugi juba nõukogude aja alguses, kuid sama postamendi peal seisab tänase päevani Lenin, kelles juures torkab silma eriliselt pikk parem käsi. Väidetavalt on selles süüdi skulptuuritudengid, kellele töö kiirkorras teha antud.

lenin
Pika käega juht näitab rahvale suunda muidugi kaugemale.

dolgoruki

Juri Dolgoruki on ka nime poolest Pikk-Käsi.

Romanovite dünastia sünniga seostub ka Kostroma kuulsaim kangelane Ivan Sussanin. Eestis teatakse enamasti vaid ähmaselt, et see oli talumees, kes kellegi sohu ära eksitas – ning tõepoolest, poola turismigruppidele väidetavat siiamaani, et Sussanini monument Sussanini väljakul mälestab linna esimest giidi. Tegelikult nõudsid Moskva taha tunginud poolakad, et külavanem Sussanin juhataks nende väed külakesse, kus segastel aegadel varjas end tulevane tsaar ning dünastia rajaja Mihhail Romanov. Sussanin aga juhtis poolakad vastassuunas, andes tsaarile aega põgeneda. Seepärast püütigi Ivani kui tsaarivõimu ja truude alamate ühendajat nõukogude võimu algusaastail ajaloost kustutada ning alles sõjaeelse venestamise käigus naasis ta ametlikku kaanonisse, kus seisab nüüd, nagu Kostroma linnasüdames näha, sõbralikult kõrvuti kommunistliku Venemaa rajaja Vladimir Iljitš Leniniga. Sussanini monumendi autor on luuletaja Vladimir Majakovski poeg, skulptor Gleb-Nikita Lavinski.

sussanin

Omal ajal oli Eestis müügil ka Sussanini-nimeline juust.

Sugulusseoseid leidsime Kostromast veelgi. 19. sajandil sinnakanti asunud eestlastest me küll jälgi ei kohanud, nemad läksid enamasti maale. See-eest kohtusime täiesti juhuslikult komi taksojuhiga, kes võttis oma rahvust väga tõsiselt: mängis taksos komikeelseid laule, näitas nutitelefonist pilte oma minevanädalasest karujahist ning vestles pikalt soomeugri keelte ja mõttelaadi eripäradest. Järgmisel päeval helistas ta meile tagasi, et küsida, kuidas läheb ja ega meil ometi mingeid probleeme pole – ta on küll 300 km kaugusele seenemetsa sõitnud, aga kui meil abi tarvis peaks olema, siis ta kohe tuleb. Meeldiv on kohtuda toreda, ehkki kauge sugulasega.

Enne Venemaale minekut hoiatas mõnigi, et mine tea, mis seal kõik ette võib tulla, kohutav kuritegevus ja kõik vihkavad eesti fašiste. Ei tea, kas me suhtlesime ainult intelligentsete inimestega või ei ulatu viha Eesti piirist nii kaugele, meie kogemused inimestega olid ainult meeldivad. Mõned korrad küsiti kontrollküsimus, kas Eestis venelasi kiusatakse, aga kui vastasid õigesti “Ei”, oli kõik korras ja jutt läks teisele teemale. Muidugi nähakse tihti kogu endist Nõukogude Liitu “omadena” ehk nagu teatas Kostroma turul mammi, kelle käest viinamarju ostsime: “Viinamarjad on Usbekistanist, melonid Moldaaviast, virsikud Aserbaidžaanist – kõik on hea ja oma, meie, Venemaalt!” Nooooojah.

Reisi rängim osa oli öine rongisõit. Ühelt poolt seetõttu, et uni jäi lühikeseks – kuuetunnisest rongisõidust kulus aega voodi tegemisele, pakkimisele, planeerimisele ja hädapärasele pesemisele. Teisalt seetõttu, et pesta ju võis, aga vesi tuli endal kaasa võtta, ning rong meenutas neid, mis meilgi kolmkümmend aastat tagasi sõitsid. Väidetavalt olla Venemaal ka moodsaid ja mugavaid rongid. Täitsa võimalik, meie nendega ei kohtunud. See-eest oli meie kupeekaaslaseks teel Kostromasse, kus välismaalasi just palju ei käi, sõpradele külla sõitev hiinlannast kunstitudeng. Kutsusime teda Tartussegi. Aga kõik raudteejaamade pakihoidjad on numismaatikud, kes meie välismaiseid passe nähes olid väga huvitatud eri maade euromüntidest.

Igal juhul tuleb kiita vene inimeste külalislahkust, head vene kööki ja kohvikukultuuri. Toit oli pea igal pool imeline, kohv üle ootuste hea (välja arvatud automaatides, mida oleks targem vältida) – isegi konverentsipausideks oli ühte auditooriumisse taritud pisike portatiivne kohvimasin – ja, nagu konverentsiõhtuste väliarutelude kogemuse põhjal peab nentima, ka muu joogipoolis muljetavaldav. Ühe Kostroma esindusrestorani menüüs leidus nii atraktiivne rida, et mitu vikipedisti tellisid “Peatehnoloogi testi” kas või üksnes selleks, et pildistada lauale toodud pitsirivi. Põneva nime taga peitus mekutamisannustes valik kodutehtud maitsetõmmiseid: mädarõigas, suitsuploom, aniis, pohl, jõhvikas. Kõik puhtad, looduslikud ja pigem meeldejääv maitseelamus kui tõsimeelne napsivõtt.

kohvirevolutsioondorogajapeatehnoloog
Che Guevara pildiga kohviautomaat pakub meeldivamaid elamusi silmale kui maitsemeelele. Soovitame hoiduda.
Võluva nimega “Kallis, tulen täna hilja” on üks Kostroma muhedamaid söögikohti, kuhu võib tõepoolest pikemalt ankrusse jääda.

Üldse tunduvad venelased võtvat inimlikke pahesid tagasihoidlikumalt kui mujal kujutleda armastatakse. Lennujaamas võttis saabujaid vastu plakatirivi teemal “Kaine Venemaa” ning ülikooli territooriumil leidus ridamisi suitsukeelusilte. Tõsi, sildid on üks asi ja elu teine: konverentsi majutanud raamatukoguruumis tegid paljud pilti sildist, mis keelas fotografeerimise. Noh, küllap see polnudki mõeldud konverentsideks, vaid selleks, et tudengid tavalistel päevadel rahus lugeda saaksid. Silma jäid ka mitmel pool (sh ülikoolis ja raudteejaamades) seisvad plakatid, mis kõnelesid terrorismi ohtlikkusest. Eks Venemaal ole sellega omad probleemid, kuigi samas võib ilmselt väita, et võitlus terrorismiga täidab paljudes riikides mainekujunduslikku funktsiooni.

Tagasiteel veetsime aega kasulikult ning astusime läbi Moskva loomaaiast. Väga huvitavate asukatega paik, võimaluse korral tasub kindlasti külastada. Ämblikumajas korraldas meile ekskursiooni entusiastlik daam, kes rääkis pikalt oma kodustest skorpionidest ning teadis lisaks lülijalgsete bioloogiale ka igas terraariumis elutseva loomakese hingeelu üksikasjalikult: “…ja tema on meil tüdruk, muidu selline aktiivne, aga praegu tukub, ta sõi just kaks päeva üht loomakest, kogu aeg hoidis kinni, ei lasknud lahti enne, kui otsa sai, nüüd puhkab… ja tema on meil selline pelglik, piilub ainult tasakesi, aga tema on julge ja armastab krutskeid…” Hariduse poolest oli ämblikumaja asjatundlik giid hoopis filoloog (“Ja meil töötavad siin ka arhitekti- ja kunstnikuharidusega inimesed…”). Valge tiiger poseeris külalistele eneseteadlikult ja muljetavaldavalt, unine lõvi nurrus, kaelkirjak plaksutas malbelt ripsmeid ning ahm tassis surnud varest jöntsammul edasi-tagasi.

tigr skorp veealune häbelik

Valik nunnusid elukaid.

iiah

Palli hambus tõstev ja maha potsatada laskev Iiah.

Kõige muljetavaldavam oli siiski tüseloori, keda iseloomustab paremini ingliskeelne nimi slow loris: väääägaaaa, väääägaaa aeeeeeglaaaseeelt loivas ööloom pimedas toas mööda puuri võrklage, rippudes pea alaspidi, valvekaamera juurde ning hakkas seda ümber konfigureerima. Nähtavasti kohalik süsadmin. Nähtavasti eestlane. Pani elu üle järele mõtlema: ehk ongi teinekord targem mitte pöörata vaatajatele tähelepanu ning ajada oma asja rahulikult ja väga aegamisi.

Eva Lepik

Raul Veede

 

P.S. Ah et miks on reisikirjal nii romantiline pealkiri, pealegi 2/3 prantsuskeelne? Sest ilmselt tuntuima muusikalise kajastuse pälvis Kostroma Vene ansambli Akvariumi samanimelisel albumil 1994. aastal laulus “Кострома mon amour“. Väga ilus pala. Kirjutatud, muide, Tel Avivis.

18. Oct 2015 Posted by | Määratlemata | 1 kommentaar

Muljeid WMCEE 2015 kokkusaamisest (esmakordselt külastajalt)

11.-13. septembril toimus Voore külas Wikimedia Kesk- ja Ida-Euroopa grupi ehk WMCEE kohtumine. WMCEE on 2011. aastal alguse saanud vabas vormis partnergrupp, mis on võtnud eesmärgiks toetada Wikimedia liikumist geograafilises ja kultuurilises lähikonnas, kus kerge reisida ja mured ja rõõmud üksteisele mõistetavad. Grupp on seni oma piirkonda määratlenud üsna vabalt ja liikmeskonda on haaratud ka Lõuna-Euroopa idaosa ning huvilisi kohtumisele tuli ka veelgi kaugemalt. Kokku tuli kokku külalisi 32 maalt ja 28 keeleruumist.

Kohtumisel viibinute päritolumaad Euraasia mandril

Nõnda sai pisike Voore kolme päeva jooksul vikipedistidest kihavaks vestluste sõlmpunktiks ja kohalik saun ja puhkekeskus taustaks mitmetele sündinud algatustele. Väikse vaevatasuna on nüüd Vikipeedia artikkel Voore külast olemas üheksas keeles.

Wikimedia liikumine ise nõuab ehk veidi avamist uuele lugejale. Nimelt ei pruugi olla esimesel vaatlusel silmanähtav, aga Vikipeedia ja selle sõsarprojektide praeguseks ladusaks toimimiseks ei piisa ainult veebisaidist, kuhu igaüks saab kirjutada, vaid selleks on vaja suurt hulka kaasatud inimesi, kes ühel või teisel viisil panustavad entsüklopeedia arengusse. Ainuüksi kasutajanimesid on ingliskeelses Wikipedias selle postituse avaldamise ajal 26 483 043, kellest viimase 30 päeva jooksul on panustanud 125 739. Eestikeelses Vikipeedias on samad numbrid 82 605 ja 425. Wikimedia liikumisse saab panustada aga väga mitmesugustel viisidel ning seotud inimeste hulka kokku arvates võib seda pidada üheks suurimaks koostööprojektiks seni. Osalised on aga loomulikult erinevate eesmärkide, võimaluste ja oskustega ning seetõttu osutuvad vastastikused suhted üsna mitmetahuliseks.

Wikimedia liikumine tugineb ka kohaliku tasandi organisatsioonidele ja vabatahtlikele oma kohalike võimaluste ja kitsaskohtadega. Vikipeedia kaasasutaja Jimmy Wales lõi 2003. aastal USA-s mittetulundusliku organisatsiooni Wikimedia Foundation (WMF), mis üle maailma Wikimedia liikumist püüab toetada ja ka „haruorganisatsiooni“ tiitlit väljastab, aga haruorganisatsioonid ei allu juriidiliselt WMF-ile ning nad saavad teatud piirides käia oma rada.

Konverentsi programm oli paljudele vikiüritustele kohaselt sisustatud tihedalt alates hommikusest tervituskohvist kuni hiliste öötundideni. Kava sai koostatud üheskoos, paljud slaidid üles laaditud liikumise ühisesse failivaramusse Wikimedia Commons ning toimunu paljude osalejate kaasabil dokumenteeritud Etherpadi, mistõttu on töökojad huvilistele osaliselt ka tagantjärele jälgitavad. Vahelduvalt oli programmis kaks paralleelsessiooni või suuremad ühissessioonid ning pausid veedeti ohtra kohvi ja tervislike suupistetega.

Programmist oli suur osa suunatud liikumise enda mõtestamisele, kogemuste jagamisele edulugudest ja läbikukkumistest, enamasti sõnastatud üksikute projektide ülevaadete ja abivahendite jagamise keelde. WMFi mitteametlik hinnang andis mõista, et liikumise sisekliimat annaks oluliselt parandada ning selle nimel tuleb üha teadlikumalt töötada, aga pikema aja väljavaated on sellegipoolest head, kusjuures WMCEE on maailmas oma liikumise edu ja tulemuslikkusega juba tugevalt silma paistnud.

Selliste üllaste eesmärkidega on ka ehitamisel olevad Wikimedia projektijuhtimise tööriistakastid ja abivahendid, millega oma projekti edu mõõta, mõista ja reaalajas jälgida. Rõhku pandi ka Wikimedia organisatsioonide suhetele avalikkusega, näiteks kuidas ikka ja jälle aidata mõista Vikipeedia toimeprintsiipe või kasvatada teadlikkust Wikimedia liikumisest. Jutuks võeti ka pidevaks probleemiks osutuv sooline lõhe ja arutati, kuidas naiste vähest esindatust panustajate seas paremuse poole muuta. Räägiti oma kogemustest haruorganisatsioonide tegevuse korraldamisel, kokkutulekute ja ürituste pidamisel, vabatahtlike leidmisel, veel kõneldi rahastusest, raha kokku hoidmisest ja vikiekspeditsioonidest.

Omaette tähelepanu sai haridusprojekt, kus WMFi ja kohalike organisatsioonide juhtimisel püütakse Vikipeediat ja teisi Wikimedia saite paremini ühendada koolide ja ülikoolidega ning mille koordinaatorite hulk kasvab samuti jõudsalt. Eraldi kirjeldati ka kogemusi koostööst galeriide, raamatukogude, arhiivide ja muuseumidega, kel on tihti üsna sarnased eesmärgid, aga veidi teistsugused mõttemallid ja institutsionaalsed nõudmised. Omaette sektsiooni pälvisid ka juriidilised küsimused ja panoraamivabadus, mille suvist reguleerimise ärajätmist omamoodi töövõiduks võib pidada.

Lisaks inimkätele on Wikimedia liikumisel abimeesteks ka pidevas arenduses olevad tööriistad ning nendele oli pühendatud kaks terviksektsiooni ja lisaks juppe üksikesinejatelt. Omaette tähelepanu said Vikipeedia haldamiseks tehtud tööriistad ja tõlkeabivahendid. Prooviti kätt ka üksteise projektide arendamisel ajurünnaku korras ja lugude töötoas ning kirjutati ühiselt artiklit Wiki-dojol. Wikimedia konverentside olulise osana pühendati viimane pikem sektsioon tulevikuplaanidele, kus sai sõna suurem jagu osalejatest ning esitati suur hulk niiöelda uue aasta lubadusi.

Kohtumine Voorel sai nõnda nii Kesk- ja Ida-Euroopa Wikimedia kogukondade arutelude keskpunktiks kui ka mitmete julgete algatuste lähtekohaks, millest osa küpses juba kolmandaks päevaks lubadusteks ning teised ehk arenevad veel mõne aja jooksul. Programmi jätkus tõesti hommikust õhtuni, millele lisaks toimus märkimisväärne suhtlus osalejate vahel just ka väljaspool ettekandeid ja ametlikke arutelusid ning tähtsamad punktid sai läbi räägitud lõunalauas või jalutuskäikudel Voore kaunis looduses. Kogu kohtumine andis kindlasti inspiratsiooni jätkuüritustele ning huvilistel soovitan edaspidi samuti ligi astuda ja Wikimedia aruteludest osa saada. Tootlikku energiat jätkus viimasele õhtule Tartuski ning juba koduteel osalejate jagatud järelkaja andis tunnistust nädalavahetusel alanud või värskendatud sõprustest.

Twitter: #WMCEE-15, Kohtumise slaidid on näha siin, pildid on näha siin.

WMCEE 2015 kohtumise osalejate grupipilt

Muljeid jagas Wikimedia vabatahtlik Peeter Tinits.

18. Oct 2015 Posted by | Määratlemata | Comments Off on Muljeid WMCEE 2015 kokkusaamisest (esmakordselt külastajalt)

Kuidas Eesti looduspärand Vikipeediasse jõudis?

26. juunil Tartus ja 27. juunil Tallinnas toimusid kaks iselaadi kokkusaamist. Nimelt kuulutati neil välja võistluse Wiki Loves Earth selleaastased Eesti vooru võitjad. Žürii koosseisus Arne Ader, Urmas Tartes ja Robert Reisman oli võistlusele laekunud 600 foto seast välja valinud kümme parimat, mida saata laia maailma Eesti loodust tutvustama.

WLE koosviibimine Tallinnas. Aleksandr Abrosimovi foto.

WLE koosviibimine Tallinnas. Aleksandr Abrosimovi foto.

Fotograafia on kaasajal levinud harrastuseks, kuid paraku jäävad sündinud piltidest valdav osa avalikkuse eest varjule. Nõnda on Vikipeedia kogukond juba mitmendat aastat kutsunud üles piltnikke oma loomingut laiema maailmaga jagama. Sel korral siis kodumaistest loodusmälestistest. Nii saama talletada paikade hetkeseisu ja näidata nende ilu nii kodumaal kui ka mujal ilmas.

Esikohavääriliseks hinnati Külli Kolina fotot metsast Valgesoo maastikukaitsealal. Meie metsarohkes riigis jagub seda puude valitsetavat territooriumi ja hea, kuid seda ka pildile püütakse.

Valgesoo mets

Valgesoo mets

Teisele kohale jõudis Märt Kose foto hommikusest Tolkuse rabast Luitemaa looduskaitsealal. Meie looduspärand tõesti on kuldaväärt nagu sellelt kuldselt fotolt välja lugeda annab.

Tolkuse raba

Tolkuse raba varahommikul

Jätka lugemist

2. Jul 2015 Posted by | Määratlemata | | Comments Off on Kuidas Eesti looduspärand Vikipeediasse jõudis?

Kolm nädalat panoraamivabaduse päästmiseks Euroopas

Tigutorn ja AHHAA teaduskeskus (mõlema hoone arhitektid on Vilen Künnapu ja Ain Padrik) Tartus. Rohkem me teile tegelikult näidata ei saa.

Muudetud aruanne lõpphääletusele 9. juuliks

16. juunil võttis Euroopa Parlamendi Õiguskomisjon vastu parandusettepaneku piraadipartei saadiku Julia Reda valmistatud autoriõiguse reformi raportile (muudatused kaldkirjas). Parlament, vastavalt komitee tekstile,

16. on seisukohal, et füüsilistes, avalikes kohtades asuvate fotode, videomaterjali või muude kujutiste äriliseks kasutuseks peab alati eelnevalt hankima kasutusloa autorilt või autori esindajalt;

Tsiteeritud parandus läheb Euroopa Parlamendi täiskogu istungil hääletusele 9. juulil, kus käsitletakse Reda raporti tervikteksti.

Aruandes oli esialgselt ettepanek ühtlustada praegused erinevused panoraamivabaduse küsimuses kogu Euroopas (vt kaarti), pakkudes ühtse standardi, mis lubaks püsivalt avalikes kohtades asuvate teoste kujutisi vabalt kasutada.

Sellegipoolest võttis komitee kolm ühele häälte ülekaaluga vastu Prantsusmaa saadiku Jean-Marie Cavada ülaltoodud paranduse, mille kohaselt oleksid sellised kujutised äriliseks kasutamiseks keelatud, välja arvatud autoriõiguse omaniku eriloaga. Kuna parandus muudab raporti selle punkti algsele mõttele vastupidiseks, on raporti autor Julia Reda ise selle muudatuse vastu.

Nõutav luba

Selle asemel, et lubada inimestel teha ja avaldada oma fotosid ehitistest ja mälestistest avalikes kohtades — nagu neid on näha iga-aastasel fotovõistlusel “Kultuurimälestised Vikipeediasse” või paljudes autori enda tehtud fotodega raamatutes — oleks äriliselt kasutuskõlblike videote, fotode, maalide, või joonistuste kasutamine lubatud ainult kõigi lubade olemasolu, autoritasude maksmise ja/või üksnes otsesõnu konkreetseks kasutuseks lubatud piltide kasutamise korral. (Vikipeedia ei võta vastu kujutisi, mida ei saa vabalt kasutada ükskõik mis otstarbel.)

See teeks lõpu mitmetes riikides pikka aega kestnud traditsioonile, mille kohaselt avalik ruum kuulub kõigile. Näiteks Ühendkuningriigis ning Iirimaal ulatub see tava tagasi 1911. aastal vastu võetud autoriõiguse seaduseni, kus esmakordselt pandi kirja erandid autoriõiguses ning millele viitavad muuhulgas 1988 Ühendkuningriigi Autoriõiguse, disaini ja patentide seaduse paragrahv 62 ning 2000 Iirimaa Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste seadus. (Teiste riikide kohta vt c:Commons:Freedom of panorama).

Ilma sellise loata välja antud raamatute staatus muutuks ebaselgeks; enamik avalikku kunsti kujutavaid pilte Vikipeedias läheks kaduma; tulevikus muutuks arhitektuuri ja avalikku kunsti täpsemalt illustreerivate raamatute (või isegi neid teoseid kujutavate visandivihikute) avaldamine oluliselt keerulisemaks ning kallimaks.

Mida saab teha

Ehkki õiguskomisjon hääletas suure ülekaaluga panoraamivabaduse vastu, lubab enamik EL liikmesriike avalikes kohtades tehtud fotode vabakasutust; lisaks sellele olid siseturu komitee saadikud, kellele kuulus selles küsimuses õiguskomisjonile nõuandev roll, varem soovitanud sellise fotograafia lubamist kogu ELis.

Seega on täiesti võimalik, et 9. juulil toimuval parlamendihääletusel võib teisipäeval vastu võetud klausel läbi kukkuda, kui õnnestub veenda piisaval hulgal parlamendiliikmeid õiguskomisjoni praeguse parandusettepaneku vastu astuma. Järgmise kolme nädala jooksul loeb iga kiri või pöördumine, mis murelikelt kodanikelt saadikuteni jõuab.

Kui oled ELi kodanik, siis võta maksimaalse mõju saavutamiseks eraldi ühendust kõigi oma riiki esindavate saadikutega ning palu neil edastada oma mure nende rühma seisukoha koordineerimise eest vastutavale saadikule —  näiteks Ühendkuningriigis oleks konservatiivide esindaja Sajjad Karim (poolt?), leiboristide seas Mary Honeyball (ebakindel?) — ning lasta neilt küsida kinnitust, et grupp on vastu raportis muudetud klauslile selle praegusel kujul ning kaitseb täit õigust kasutada avalikes kohtades tehtud fotosid, antud juhul praeguse Ühendkuningriigi seaduse raames. Sel moel võid täpselt teada saada grupi praeguse seisukoha (mispuhul võid leida, et saadikut tuleks ümber veenda). Nii saab ka gruppi koordineerivat saadikut teavitada kõigist muredest, millega rühma poole on pöördutud, ja ta võib suurema tõenäosusega vastata kolleegi edastatud küsimusele kui otsesele pöördumisele.

Nagu iga sellise kirja puhul, on mõju palju suurem, kui kiri on isiklik. Miks on teile isiklikult tähtis õigus avalikke kohti pildistada ning tehtud fotosid mis tahes eesmärgil kasutada?

Võib-olla olete teinud mõne pildi, millel on teile eriline tähtsus? Kas seda on kasutatud ärilistel eesmärkidel? Või olete teinud uuringuid, mille tähtsaks osaks on olnud ulatuslikult illustreeritud materjal raamatukogudest, -poodidest või internetist? Mida rohkem räägid isiklikest kogemustest ning miks see teema on sulle tähtis, seda enam tõuseb su kiri teiste hulgast esile, seda suurem on kirja mõju. Eriti oluline on teadvustada saadikutele asjaolu, et ainult mitteärilise kasutuse õigusest ei piisa.

Kuidas ennast kuuldavaks teha

Saadikud saavad lugematul hulgal e-kirju, viimasel ajal eriti just Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vaheliste kaubandusläbirääkimiste teemal (TTIP). Kahjuks ei vasta kõik saadikud saabunud kirjadele. Vastuse saamise šanssi on võimalik suurendada, saates trükitud koopia kirjast postiga otse Brüsselisse —  selliseid kirju on raskem ignoreerida.

Tavaliselt on kõige lihtsam ja tõhusam moodus võtta esmalt tasuta kõne saadiku kabinetti või siis helistada, kui kirjutasid neile rohkem kui nädal aega tagasi ning pole seni saanud vähemalt osalistki vastust.

Mis iganes vastuse sa saad, vasta ja pea saadikuga ühendust —  kas tänamaks saadikut rahuldava vastuse eest, või selleks, et viisakalt selgeks teha, miks see sulle vastumeelt on.

Aitamaks luua laiemat kampaaniat

Kampaania avalikke kohti kujutava fotograafia kaitseks ei saa võita, kui sellest jääb mulje kui Vikipeedia algatusest, mis toob kasu üksnes Vikipeediale endale. Avalikku ruumi peaks igaüks saama jagada, nautida või taunida. Mida laiemalt me seda kampaaniat teeme, mida rohkem hääli suudame kuuldavaks teha, seda tõenäolisem on selle õnnestumine.

Seepärast mõtelge lisaks omaenda meelsuse avaldamisele ka teistele, kes võivad olla projektist huvitatud, ning teavitage ja julgustage neid oma seisukohta väljendama, olgu need siis kutseorganisatsioonid, ametiühingud, koduloolased, kodanikeühendused, kunstnikud, arhitektid, kirjanikud, kirjastajad, ajakirjanikud, teadlased või kuulsused; kes iganes hoolib end ümbritsevast keskkonnast ning õigusest sellest lugeda ja rääkida. Kes tahes teile pähe tuleb, kelle sõnavõtul on mõju: ärgitage neid arvamust avaldama enne 9. juulit. Wikimedia sõsarorganisatsioonid üritavad kontakteeruda teiste ühendustega, kuid on võimalik, et paljugi saavad tõhusamalt korda saata motiveeritud üksikisikud rohujuure tasandil. Organisatsioonide ühised ressursid võivad olla väga piiratud.

Aadressil c:Commons:Freedom of Panorama 2015 asub keskus kampaania ideede, vahendite ja arutelu tarbeks. Registreeruge, kui teil on ideid või soovite mingil muul moel projektis kaasa lüüa, ja aidake koguda andmebaasi loodud kontaktidest, saadetud kirjadest ning saadud vastustest.

Taustateave

2014. aastal ametisse nimetatud Euroopa Komisjon on kuulutanud, et üks nende prioriteet on tõhustada “digitaalset ühisturgu”, sealhulgas uuendada Euroopa autoriõiguse seadusi. Täpsemalt puudutab see 2001. aasta autoriõiguse direktiivi (seda nimetatakse ka “infoühiskonna direktiiviks”), kus on nimekiri lubatud autoriõiguse eranditest, mida liikmesriigid on valikuliselt või osaliselt rakendanud. Selle tulemusena näeb Euroopa autoriõiguse seadustik välja nagu lapitekk.

Euroopa Parlament teatas, et avaldab kehtivate õigusaktide kohta oma raporti ja ettepanekud. Just selle raporti kavandi kinnitas õiguskomisjon teisipäevase (16.06) hääletusega. Võimalusest kirjalik raport esitada haaras kahe käega kinni Julia Reda —  ainuke europarlamendi saadik Piraadiparteist. Reda pakkus välja, et kõik, mida on vähegi võimalik liberaliseerida, peaks olema liberaliseeritud, sealhulgas tuleks autoriõiguste kestust vähendada 70 aastalt 50 aastale. Reda on osutunud suurepäraseks kommunikeerijaks, nagu näitab tema raporti teemaline veebileht. Tema ametissenimetamine ning ettepanekud tõid aga kaasa võimsa vastulöögi, eelkõige Prantsuse valitsuse ning eurosaadikute poolt, kes näisid Reda raportit võtvat peaaegu isikliku solvanguna.

Redal õnnestus läbirääkimistel ülejäänud komiteega saavutada kompromissid enamiku oma raporti punktide puhul. See on viinud tulemuseni, mida tema peab pöördepunktiks autoriõiguse üle käivas debatis, kuid mida on ka kritiseeritud kui lahjendatud, ebamäärast ning väheambitsioonikat lahendust.

Panoraamivabaduse ja selle täieliku ärilise kasutamise erandi vastu on tegutsenud mitmete kirjastajate lobistid, kes on propageerinud pigem laiemat litsentseerimist kõigis valdkondades kui erandeid autoriõiguses, samuti litsentsiagentuurid, kes toetavad seisukohta, et autoriõigusega kaitstud teoste taaskasutamine peaks olema lubatud ainult tasuliselt ning õigus avaliku ruumi fotograafiale on nagu väike kivi, mis suure vankri kraavi ajab, vaatamata autorite ja kirjastajate huvidele, kes praegusele seadusele tuginevad. Sõna on võtnud mitmete fotopankade esindajad riikidest, kus puudub panoraamivabadus, kartes mõnede oma liikmete eksklusiivsete õiguste kadumist. Lisaks sellele suhtuvad paljud parlamendiliikmed antipaatiaga sellistesse internetiteenusepakkujatesse nagu Google (aga ka firmad nagu Amazon ja Apple ning erinevad voogesituse teenusepakkujad), mida arvatakse teenivat suuri kasumeid toimetuleku piiril virelevate Euroopa loovinimeste arvel.

Neile argumentidele tuginedes on mitmed õiguskomisjoni saadikud (kelle hulka kuulub ka täieliku panoraamivabadusega liikmesriikide, muuhulgas Suurbritannia saadikuid) esitanud esialgseid muudatusettepanekuid, mille järgi avalike kohtade pildistamine oleks lubatud, kuid piiratud üksnes mitteärilise otstarbega.

Järgnevad arutelud näisid liikuvat kompromissettepaneku poole, mille kohaselt eemaldatakse mitteärilisuse tingimus. Need lootused aga luhtusid pärast Prantsuse saadiku Cavada ning ühe Kreeka sotsialistist saadiku —  kusjuures mõlemas riigis puudub panoraamivabaduse traditsioon —  tuliseid kõnesid, kus mõlemad mõistsid hukka kunstnike tööde pealt raha teenimise ilma vastava kompensatsioonita (isegi juhul, kui õigused avalikule kunstile on järelnoppimine —  täiesti ebaoluline uute hoonete ning uue kunsti loojate seisukohast, kuid tohutu väärtusega, kui jutt on õigusest teost avalikult kujutada või seda käsitleda).

Pidades silmas selliseid vastuväiteid, katkestasid nii paremtsentristliku Rahvapartei kui ka vasaktsentristliku Sotsiaaldemokraatliku partei grupikoordinaatorid kompromissiläbirääkimised Redaga komiteesiseste grupisidemete säilitamise huvides. “Parteidevahelised eriarvamused olid liiga suured.” Selle tulemusena võttis komitee vastu veelgi tugevama parandusettepaneku panoraamivabaduse vastu, kui mõni saadik oli esialgu nõudnud: mitte ainult keelata loata ärilistel eesmärkidel kasutamine, vaid  ka mitte selgesõnaliselt lubada mis tahes mitteärilistel eesmärkidel kasutamist. Paljude parlamendiliikmete seisukoht tingimusteta korduvkasutuse osas kajastub hästi ühes muudatusettepanekus, mis napilt läbi ei läinud ning mis kutsus komisjoni üles “vältima uute ärihuvide parasiitlikku arengut autorite ja nende õiguste arvelt”.

Reda raport läheb parlamendi täiskogus hääletusele neljapäeval, 9. juulil. Ehkki ametlikult n-ö “omaalgatuslik”, mitte otseselt seadusandlik, on sel raportil eeldatavasti suur mõju Euroopa komisjoni tegeliku autoriõiguse reformi seaduseelnõu kujundamisel (mis eelduste kohaselt toimub septembris), näidates, mida parlament leiab vastuvõetava olevat ja mida mitte. Nagu Reda ütleb: “See ei ole seaduslikult siduv, mistõttu on see vaid nii oluline, kui oluliseks inimesed seda peavad. Ja inimesed leiavad selle olevat ülimalt olulise, kõik on selle pärast äärmiselt ärevil. … Nad [kirjastajad ja muud õiguste valdajad] on andnud käesolevale aruandele avalikkuse silmis suure tähtsuse, minnes sel teemal täiesti pööraseks.”

—-
Tõlge: Joonas Loide
Teksti originaal: https://en.wikipedia.org/wiki/Wikipedia:Wikipedia_Signpost/2015-06-17/In_focus

25. Jun 2015 Posted by | Määratlemata | Comments Off on Kolm nädalat panoraamivabaduse päästmiseks Euroopas

PRESSITEADE: Maksu- ja Tolliamet kahtlustab Vikipeediat ulatuslikus maksupettuses

emtaLäinud nädala lõpus saabus mitme Vikipeedia pikaajalise autori elektroonilisse postkasti järelpärimine seoses nende tegevusega eestikeelses Vikipeedias. Nimelt kahtlustab amet Vikipeediat makstud töötasude varjamises ning isikud on kutsutud vestlusele, kus soovitakse täpsemaid selgitusi nende senise tegevuse kohta.

Süüdistused tabasid vikipediste täiesti ootamatult. Andres, üks eestikeelse Vikipeedia kaastöölisi, ütles, et esimese hooga ei pööranud ta sellele kirjale mingit tähelepanu. “Arvasin, et tegemist on tavapärase teatega tulumaksu tagastamisest. Siis aga helistati.” Ta andis mõista, et amet lubas ausa ülestunnistuse puhul süüdistusi leevendada ning et nende sõnul olevat osaga ameti viimase aja pingutustest välja juurida maksupettusi. “See peab olema mingi arusaamatus, sest ma pole kunagi Vikipeediasse artiklite kirjutamise eest tasu saanud… keegi pole” lisas Andres ja avaldas ühtlasi, et tal on käesoleva nädala lõpul kohtumine ametnikega ning ta loodab jõuda mõistliku lahenduseni.

Meie järelpärimisele vastas Maksu- ja Tolliameti peadirektori kohusetäitja Egon Veermäe, et see ei ole tavapärane juhtum ning nõndavõrd ulatuslikesse pettustesse suhtutakse äärmise tõsidusega. “Sellises mahus entsüklopeedia kokku panemiseks kulub selgelt sadu tuhandeid töötunde. Nad võivad ju väita, et tegid seda tasuta, aga see oleks mõeldamatu. Me pole nii naiivsed, et sellise jutu õnge minna.”

Väidetavalt tegeletakse alles erinevate kasutajate tuvastamisega ning neile teadete saatmisega ja seega pole ka ametil endal veel täielikku ülevaadet juhtumi tõelisest ulatusest. “Olukord, kus kõik inimesed võivad sellesse nn entsüklopeediasse panustada, laiendab tohutut võimalike kahtlusaluste ringi ning raskendab seega uurimist”. Veermäe selgitas, et tänaseks on kontrollidega tõestud, et seni ei ole antud asjas mitte ühelgi aastal deklareeritud mingeid makse ja kahtles, kas need inimesed ise ka mõistavad kogu selle maksupettuse võimalikku ulatust.

Kohaliku Vikipeedia esindajad pöördusid nädala algul abi saamiseks USAs tegutseva Wikimedia Foundationi poole, kuid seni sealt veel vastust pole.

1. Apr 2015 Posted by | Määratlemata | 1 kommentaar

Kuidas teha häid pilte kultuurimälestistest? 3. osa

Neljas Kultuurimälestised Vikipeediasse pildikogumine on lõppenud. Sellel osales 81 inimest, kes lisasid kokku 1764 fotot 854-st erinevast mälestisest. Samas on kultuurimälestiste registrisse kantud tervelt 26 505 objekti ja neist on hetkel Vikipeedias piltidega kaetud vaid 4493. Seega on küllalt mälestisi, mis alles ootavad enda jäädvustamist tuleviku tarbeks. Nõnda on endiselt põhjust mööda Eestit ringi rännata ja kohalikku kultuuripärandit piltidele püüda.

Oluliste objektide väärikaks jäädvustamiseks on hea arvesse võtta mõningaid üldisi fotoalaseid soovitusi ja nende väljatoomisega ka siinne postituste seeria tegeleb.

Ühe korraliku arhitektuurifoto puhul on tarvilik tähele panna, et pildil olevad vertikaaljooned oleksid tõesti püstised ehk pildil oleks minimaalselt perspektiivimoonutusi. Fotooptika tahab vägisi hoonete seinu kaldu ajada, kui kaamerasensor ei ole pildistatavaga paralleelses asendis. Kui varasematel aegadel kasutati selle probleemi ületamiseks tilt-shift objektiive, siis tänapäeval aitab sellest maadlusmatsist võitajana väljuda fototöötlusprogrammide kasutamine.

Jätka lugemist

27. Feb 2015 Posted by | Määratlemata | | Comments Off on Kuidas teha häid pilte kultuurimälestistest? 3. osa

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 28 other followers